Kui vanemad tahavad lapsele vene keelt õpetada, siis leidku talle kaks-kolm vene sõpra, mitte ärgu pangu teda venekeelsesse lasteaeda, leiab Postimehe arvamusportaalis sotsiaalpsühholoog ja ERSP üks asutaja Eve Pärnaste.
Eve Pärnaste: vaja on vene sõpra, mitte lasteaeda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igasuguste võõrkeelte oskus on väga hea ja vajalik. Eestis peaksid eestlased oskama vene keelt vähemalt keskmisel tasemel. Miks? Eestis on kaks selgelt eristuvat ja suures osas erinevat elu elavat ühiskonda ja nii jääb see pikaks ajaks, võib-olla alatiseks. Ühed räägivad kodus eesti keelt, teised vene keelt.
Eesti keele kui riigikeele oskus on kõigile vajalik. Vene keelt tuleb osata selleks, et paremini mõista venelaste maailma, aru saada, millest nad räägivad-kirjutavad, ja ka ise sõna sekka öelda. Lugeda suurepärast vene kirjandust originaalkeeles.
Mul oli keskkoolis väga hea vene keele õpetaja. Põhiliselt aitasid aga vene keelt selgeks saada kohtumised ja pikaajaline kirjavahetus Armeenia ja Gruusia kakskeelsetest peredest pärit sõpradega. Lugesin keskkooli ajal Jesseninit, Puškinit ja Lermontovi vene keeles, rohkem kui oli kohustuslikus õppekavas.
Panna aga Eestis eesti lapsi venekeelsesse (või ingliskeelsesse, soomekeelsesse) lasteaeda ei ole õige. Keele võib seal selgeks saada, aga lapsel võib kujuneda ebakindel maailmapilt, tekkida identiteediraskused.
Lapsed saavad võõrkeele kõige paremini selgeks sõpradega mängides. Ma tunnen päris palju inimesi, kes valdavad täiesti vabalt mõlemat – nii eesti kui vene keelt. Nad kas kasvasid kakskeelsetes peredes või mängisid hoovis sõpradega.
Kui vanemad tahavad lapsele vene keelt õpetada, siis leidku talle kaks-kolm vene sõpra – küll laps juba enamuse keele selgeks saab ja õpetab ka sõpradele eesti keelt. See toimib mis tahes muu keele õppimisega ja igal pool maailmas.