Toomas Tamm.

FOTO: SCANPIX

Viimase kümne aasta vähijuhtude statistikast jääb silma murettekitav suundumus. Vähiliidu andmetel tuvastati 2000. aastal eesnäärmevähk Eestis 374 mehel, 2008. aastaks oli juhtumite arv kasvanud juba ligi 900ni. Tänavu võib juhtumite arv ületada tuhande piiri. Eesnäärmevähi levik Eestis on kümne aastaga kolmekordistunud, teiste vähijuhtude arv püsib stabiilsena. Olukorra leevendamiseks oleks vaja teha muudatusi tervishoiusüsteemis.

Eesnäärmevähi juhtumite kasvul on kaks peamist põhjust. Esiteks on muutunud lihtsamaks diagnostika – seetõttu tuvastatakse vähk ka paljudel meestel, kellel varem oleks see märkamata jäänud. Teiseks on selge, et muutustel toitumises ja elukeskkonnas on vähijuhtumite kasvule mõju, kuid eesnäärmevähi puhul pole üldist konsensust, millised tegurid täpsemalt haiguse teket soodustavad. Samas on tuvastatud, et suurt rolli mängib geneetiline soodumus. Kuna haiguse ärahoidmiseks imerohi puudub, tuleb keskenduda selle paremale avastamisele ja ravile. Siinkohal on äärmiselt olulisel kohal patsiendi ja perearsti hea koostöö ning usalduslik suhe.

Üheks võimaluseks on sõeluuringute programmide rakendamine nii, nagu seda tehakse praegu näiteks naiste rinna- ja emakakaelavähi puhul, mis võimaldavad Euroopa ja Ameerika näitel suremust eesnäärmevähki vähendada kuni kolmandiku võrra. Samas tuleb uuringute puhul leida mõistlik kompromiss, et uuringutele kuluv rahastus oleks proportsionaalne avastatud keskmise ja kõrge riskiga vähijuhtumitega.

Pärast 75. eluaastat kasvab meestel haiguse esinemissagedus olulisel määral, kuid selles eas pole enam tegu tõsise kasvajaga, kuna selle arengupotentsiaal on väga aeglane ja inimesel tekivad teised, märksa olulisemad tervisehäired. Samas on sõeluuringutest märgatav kasu 50–70-aastastele meestele, kellel on ravist võimalik juurde võita üle 15 eluaasta.

Teine murekoht on saadaolevad ravimeetodid. Esmase ravi staadiumis, kui eesmärgiks on patsiendi täielik tervenemine, katab Eesti tervishoiusüsteem kõiki tänapäevaseid ravimeetodeid, millega eesnäärmevähki on võimalik ravida – siia alla kuuluvad kiiritusravi meetodid ja kirurgilised võimalused. Ideaalses olukorras õnnestub eesnäärmevähk ühe või mitmega neist meetoditest välja ravida.

Paraku hakkab kolmandikul meestest vähimarker organismis viie aasta jooksul uuesti tõusma. Edasiseks raviks on Eestis kaks võimalust – kiiritusravi ja hormoonravi. Hormoonravi jaguneb keemiliseks ja kirurgiliseks kastratsiooniks. Eestis on täielikult rahastatud kirurgiline kastratsioon, hormoonravist anti-androgeenid. Paraku pole anti-androgeenid eraldiseisva ravimeetodina efektiivsed. Kindlustamata on Eestis teine keemilise kastratsiooni meetod, LHRH analoogid. Kuna nende mõju on kirurgilise kastratsiooniga samaväärne, polevat nende kompenseerimine vajalik.

Ometi on selge, et kirurgilise ja keemilise kastratsiooni mõju ei ole samasugune. Kuigi biokeemiliselt täidavad need sama eesmärki, on munandite kirurgilisel

eemaldamisel mehele tõsine psühholoogiline mõju. Seetõttu eelistavad need mehed, kelle rahaline seis seda võimaldab, maksta ise kinni oma ravi LHRH analoogidega. Siia võiks lisada, et tegemist ei ole pöördumatu kahjustusega ning pärast ravikuuri lõppu saab mees jätkata normaalset (seksuaal)elu. Kahjuks käib see enamikule üle jõu, kuna ravi maksumus on aastas ligikaudu 1200 eurot. Mujal Euroopas on LHRH analoogid kompenseeritud, ka Eestis kompenseerib riik neid naiste vähiravis.