Ruprecht Polenz: DEMi naasmisele pole Bundestagis toetust

Ruprecht Polenz. Foto: Peeter Langovits

Saksamaa liidupäeva väliskomisjoni esimees Ruprecht Polenz rääkis usutluses Argo Ideonile, et isegi ESMi vastased sealses parlamendis ei kutsu taastama tugevat D-marka, kuna see kahjustaks eksporti ja tooks kaasa suure tööpuuduse.

Kui palju on Bundestagis saadikuid, kes tahaksid, et Saksamaa pöördub tagasi D-marga juurde?

Saadikute osas ma ei saa vastust anda. Kuid arvamusküsitluste järgi võib umbes 20–25% olla neid inimesi, kes tõesti tahaksid tagasi pöörduda ja kellele euro pole erinevail põhjustel kunagi meeldinud. On tõenäoline, et eurokriisi ajal peetud arutelude käigus on nende hulk kasvanud.

D-mark oli stabiilne raha, saavutasime sellega heaolu ja lugupidamist, kogu maailmas. See oli osa meie identiteedist. Kuid arvan, et inimesed mõistavad: kui täita soov tagasi pöörduda, kahjustaks kõrgustesse sööstev Deutsche Mark tugevalt meie ekspordivõimalusi ning seisaksime otsemaid silmitsi märksa kõrgema tööpuuduse tasemega. Arvestades meie rahaühiku praegust väärtust, hakkaksime kohe eksporditurge kaotama.

Kas 20–25% inimeste toetus D-marga naasmisele kajastub mingil kujul parlamendiaruteludes?

Ei. Ka need saadikud, kes seisid vastu Euroopa Stabiilsusmehhanismile (ESM), teadsid päris hästi, et Saksa rahvusvaluuta taaskehtestamine tähendaks hävingut. Seepärast ka keegi ei kutsunud üles seda tegema.

Meil oli väga suur toetus ESMile – 80% parlamendiliikmetest hääletas selle poolt. Toetajaid oli neljast parlamendifraktsioonist. Ka suur osa opositsioonist toetas valitsuse kurssi.

Nii Eestis kui Saksamaal vaidlustati ESMiga ühinemise põhiseaduspärasus. Mõlemas riigis otsustas kõrge kohus, et see on põhiseadusega kooskõlas. Kas Saksa aruteludest jooksis kuidagi läbi ka teema, kuidas Eesti otsustab?

Jah, muidugi oli meil diskussioon selle üle, kes jagavad kogu asjas veel meie vaateid. Mainiti nii Eestit, Soomet, Hollandit kui teisi riike.

See oli tähtis, sest kriisiajal tuleb pidevalt jälgida, kas ollakse õigel teel. On julgustav, kui teistes riikides jõuab otsustusprotsess ning analüüs samadele järeldustele – olgugi et tegu on väiksemate riikidega kui meie.

Nagu Eestis, oli ka Saksamaal ilmselt oluline küsimus, kuidas informeeritakse rahvaesindajaid ning kuidas parlament saab osaleda ESMi abiprogrammide otsustamisel?

Juba varajases demokraatias oli tähtis põhimõte «No taxation without representation» (kolonistid Ameerikas protestisid 18. sajandil Briti võimude vastu, kes nõudsid neilt makse, ehkki kolooniatel ei olnud esindust Londoni parlamendis – toim). Õigus otsustada eelarveküsimusi on üks parlamentaarse demokraatia aluspõhimõtteid. Seepärast pidime arutama, millist osa sellest õigusest saab üle anda teisele otsustusprotsessile. See oli selle probleemi tuumaks, mida Saksamaal kohus käsitles.

Me oleme kindlustanud, et parlament on kaasatud kõigi ESMi otsuste tegemisse, mis puudutavad eelarvet. Meie jaoks on see probleem lahendatud. ESM on Saksamaa põhiseadusega kooskõlas, ning kohtuotsus, ma ütleksin, nõustus 99-protsendiliselt sellega, mida valitsus ja parlamendienamus on pooldanud. Meil tuleb juurde lisada väga-väga vähe.

ESMi osas on samas õhus ka küsimärke. Kas ESMil jätkub raha, kui Hispaania peaks taotlema täiemahulist abiprogrammi nii nagu Kreeka või Portugal? Mis meeleolud valitsevad Bundestagis uute võimalike abipakettide osas?

Tuleb vaadata kogu meie tööriistakasti. Pärast Euroopa Keskpanga otsust [osta vajadusel euroriikide valitsuste võlakirju] on tööriistad juba enam-vähem vajadustekohased. Sest EKP saab nüüd osta teatud tingimustel teiseselt turult ükskõik millise riigi võlakirju. See on selge signaal igaühele, kes tahab spekuleerida selle üle, et võib-olla näeme varsti taas [Kreeka] drahme. Seda ei juhtu! Seepärast nad ei hakkagi spekuleerima või lõpetavad spekulatsioonid. Minu arvates näitavad Hispaania ja Itaalia võlakirjade langevad intressid, et see töötab.

EKP otsus võlakirjaostudest on samas küllalt vastuoluline…

Tean ja ütlen teile, et minu valitsus toetab seda otsust. See pole vaid mu isiklik arvamus. [Saksamaa liidukantsler] Angela Merkel ja [rahandusminister] Wolfgang Schäuble on väga selgelt öelnud, et esiteks, keskpank on iseseisev ning seda tuleb võtta tõsiselt – sekkuda pole võimalik ka siis, kui üks või teine otsus ei meeldi. Ning teiseks on nad kinnitanud, et [EKP presidendi] Mario Draghi öeldu on mõistlik.

Saksa Bundesbanki president Jens Weidmann samas leidis, et EKP samm viib hiilivalt riigieelarvete rahastamiseni Euroopa Keskpanga poolt?

Rõhutaksin Saksa rahandusministri öeldut, et usaldust pole võimalik saada – ja meie jaoks on oluline taastada usaldus –, kui kõiki muresid poolavalikult arutama hakata. Tal on õigus.

Aasta pärast on Saksamaal föderaalvalimised. Võib vist eeldada, et CDU ja Merkeli valitsus ei soovi, et kampaania­perioodil juhtuks volatiilseid sündmusi, nagu Kreeka lahkumine eurost või muud?

Läinud nädalal just tutvustati German Marshall Fundi uuringut «Transatlantilised trendid». Seal uuriti mitme ELi riigi, USA, Venemaa ja Türgi elanike seisukohti. Muu hulgas seda, kas euroala võlakriis on neid isiklikult puudutanud. Huvitav oli näha, et Saksamaal polnudki jah-vastuste osakaal niivõrd suur («Olen isiklikult tundnud kriisi mõju» vastas 45% küsitletuist – toim). Hispaanias muidugi oli teistsugune pilt.

Küsiti ka seda, kuidas hinnatakse oma valitsuse tegevust võlakriisi ajal. Vastustes ilmnes märgatav korrelatsioon sellega, kuidas vastati isikliku mõjutatuse kohta. Saksamaa valitsuse sammude heakskiit on üpris kõrgel tasemel.

On signaale, et probleemide tõttu meie eksporditurgudel võib Saksamaa kasvutempo aeglustuda ja võime näha… mitte küll majanduslangust – kuid saame toimuvat tundma. 2013. aasta septembri lõpuni on aega, paljugi võib juhtuda. Ent kui tööpuudus jääb enam-vähem praegusele tasemele, siis usun, et Saksa valijate silmis antakse koalitsiooni tööle majanduse osas «OK»-hinne.

Muide, kantsler Merkel on Saksamaa tegevpoliitikutest valitsuses kõige populaarsem. Ta on juhtinud riiki 2005. aastast peale, viinud meid läbi pangandus- ja finantskriisi, ning seda viisil, mis võimaldas langusest üpris ruttu üle saada. Meil läks korda vältida tööturu kokkuvarisemist – ühelt poolt suurendades avalikke kulutusi, teisalt veendes ettevõtteid ja ametiühinguid, et vallandamise asemel saab teha 40-tunnise nädala asemel näiteks 20-tunnise, ning subsideerides seda teatud aja.

Kas valijal pole mitte kõrini, et Saksamaa näib pidevalt sellena, kes peab Euroopas arveid maksma?

See mõte on pealkirjades üpris tavaline, kuid tegu on täiesti eksitava kujutlusega. Miks nii? Ei tohiks keskenduda üksnes sellele, kes kui palju Brüsselile maksab ja kui palju sealt tagasi saab. Kui kogu Euroopa idee taandada vaid sellele, siis oleks Euroopa Liit nullsummamäng. St võid saada üksnes seda, mida mõni muu riik kinni maksab.

Aga seejuures ei nähta, et Euroopa Liit on võit kõigi jaoks. Ükskõik, kas ta on netomaksja või -saaja. Sest majanduse kogu tase on ELi abil tõusnud. Maksame küll rohkem, ent seda summast, mida meie taskus ei oleks ilma ELi mõjuta. Ütleme, et tänu ühisturule, ühisrahale, võimalusele teha tööd kas Münsteris või Tallinnas, saame juurde 100 eurot. 20 sellest maksame Brüsselisse ära, aga 80 jääb ikka alles, mida meil vastasel korral poleks olnudki.

Ruprecht Polenz (66)

•    Saksamaa parlamendi alamkoja, Bundestagi väliskomisjoni esimees

•    Kuulub Kristlik-Demokraatlikku Liitu (CDU)

•    On olnud varem ka CDU peasekretär

•    Valitud parlamenti Münsteri linnast