Praegu võib vist juba öelda, et üheks lühinägelikumaks muudatuseks oli keskkriminaalpolitsei kaotamine kolm aastat tagasi. Selle uuesti ülesehitamine ei ole aga sama, mis katkestatu jätkamine sealt, kus see pooleli jäi. Ehkki selle teo kahjud alles vajavad kokkuarvutamist, oli kõige valusam neist ilmselt kriminaalpolitseinike positsiooni tugev nõrgenemine.
Väheväärtustatuse tunne on väljendunud nii tegevuses – või selle puudumises – kui tulemustes. Viimase paari aasta jooksul pole Eestis kriminaalluure tulemusena antud kohtu alla ühtegi tõsiseltvõetavat kuritegelikku jõudu. Korrakaitsepolitsei taustaga politseijuhtkonnast ei olnud töökorralduslikult kriminaalpolitseinike motiveerijaid. Karmilt öeldes tehti neist ametnikest menetlejad, kelle ülesanne ei olnud palju muud kui menetleda patrullpolitsei poolt neile ette toodud juhtumeid.
Oma osa oli siin mängida ka sihtmärgipõhisel planeerimisel, mis innustas tegelema pigem väiksemate kurjategijate püüdmise kui ambitsioonikamate sihtidega. Kolme aastaga on struktuur jõudnud olukorda, kus see on kaotanud suure osa nii sisemisest jõust kui ka piirkondlikust autoriteedist. Kui aga ei ole võimu kohal, siis võim võetakse. Võtjateks sageli need, kel võimu kasutamisest kõike muud kui legaalne arusaam. Mida enam jäi varju kriminaalpolitsei, seda julgemalt nihkusid kuritegelikud jõud varjust välja. Hirm aga pole vaid Türi probleem. Samasugust kasvavat kõhedust võib märgata mujalgi. Tõsi, mida kaugemal Tallinnast ja Tartust, seda enam. Lisaks politseivõimule ei tunta seal enam ka teiste riigistruktuuride kohalolekut, kahekordne võimuvaakum aga ei saa jääda täitmata.
Tänases intervjuus siseminister Ken-Marti Vaheriga on kaks tähelepanuväärset aspekti. Esiteks annab minister lootust, et kriminaalpolitseisse hakatakse enam panustama. Teiseks viitab minister intervjuus mitu korda küsimustele, mida tuleks politseijuhtidelt toimunu valguses küsida.
Loodame, et mõlemad – nii panustamine kui tõsine arupärimine – ka teoks saavad.
