Sigrid Kõiv: lihtne provotseerida

Sigrid Kõiv Foto: Peeter Langovits

Pole mingi üllatus, et islamimaailmas suudab amatöörlik linateos ainuüksi oma USA päritoluga inimesed päevadeks tänavatele märatsema ajada: sealne ettekujutus läänemaailmast on ülivaenulik ning isiklikust arvamusest olulisem on see, mida ütleb mõni juht. Näiteks olukorra stabiliseerimiseks Egiptuses pruukis vaid presidendil Muhammad Mursil öelda, et rahunege maha, ning tänavad jäid rahvast lagedaks. Aga mitmel pool mujal pole korraldust maha rahuneda tulnud ja vägivald jätkub.

Kuid see on ainult üks film. Ajal, mil filmimistehnika ja montaažiprogrammid on kättesaadavad igaühele, tuleb sedasorti kino veel. Esiteks, alati arvab keegi, et just tema on tõekuulutaja. Teiseks, konflikti tekitamine on muutunud nii lihtsaks, et miks mitte seda kasutada, motiveerigu seda poliitilised eesmärgi või isiklikud 15 minutit kuulsust. Ning see, mis peaks olema vaid asukohariigi politsei ja kohtusüsteemi küsimus, muutub jälle üle riigipiiride levivaks vägivallalaineks.

Filmirahutused ei piirdunud ainult islamimaailmaga. End piisaval määral solvatuna tundes koguneti demonstratsiooniks USA saatkondade ette ka Londonis, Pariisis ja Antwerpenis. Briti politsei suutis meeleavaldajaid küll kontrollida, kuid Prantsusmaal ja Belgias läks asi ikkagi käest ära.

Võiks ju arvata, et euromoslemid näevad provokatsiooni läbi. Kõiges selles, mis filmi ja tema tegijate kohta eelmise nädala jooksul avalikuks tuli, pole midagi usaldusväärset. Esialgu ütles tegija end olevat USA juut, nüüd väidetakse, et ta on egiptuse päritolu koptikristlane. Koptikristlastele Egiptuses tuleb kaasa tunda – nende olukorda muudab see vaid hullemaks.

Tegija taust – narkootikumide valmistamise ja finantspettuse eest kohtulikult karistatud – viitab pigem tankistile, mitte skandalistile. Küsitav on ka filmi rahastamine. Alguses väideti raha tulnuvat USA juudiorganisatsioonidelt, nüüd sugulastelt Egiptuses. Filmi taset arvestades saakski vaid vanatädilt selleks raha välja petta. Ainus, milles võib kindel olla, on see, et filmi tegija asus USAs, kuid tema seostamisel riigi poliitikaga puudub igasugune alus.

Kõik need asjaolud olid teada möödunud nädala neljapäeva õhtuks, nii et euromoslemite kogunemisi nädalavahetusel tuleb pidada ülereageerimiseks, Prantsusmaa keeldu selle filmi vastu protesteerida aga enam mitte. Sest nii nagu praeguses Euroopas riigid inimesi usulise kuuluvuse pärast üldiselt ei ahista, ei peaks ka inimesed riike iga tobeduse eest vastutavaks pidama. Tobeduse eest vastutab ikkagi selle tegija. Kui vastutust hakatakse laiendama kogu riigile ja rahvale, teeb see provokatsioonide korraldamise järjest lihtsamaks.