/nginx/o/2019/01/10/11706089t1h085c.jpg)
/nginx/o/2011/07/15/672496t1h56d2.jpg)
Riigikogu liige ja eksharidusminister Tõnis Lukas kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et vene keel on Eesti koolis eriseisundis – selle õppimist suunab traditsioon ja ettekujutus kasutusvajadusest.
Tõnis Lukas: vene keel on eriseisundis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödas on ajad, mil vene keele vastu oleks koolilastel või nende vanemate mingi tõrge. Võõrkeele valdamine on auasi. Samas on nad õppimishuviliste jaoks teatud omavahelises konkurentsis, kus määravaks on õppuril kasutada olev aeg ja kas lapsevanema või õppuri enda praktiline kaalutlus. Vähem määrab perekondlik traditsioon või siis eksootilist laadi huvi mõne keele vastu.
Praktilist rakendust nähakse eelkõige inglise keelele. Olen nii Saksamaa kui Prantsusmaa siinse suursaadikuga korduvalt arutanud nende keelte positsiooni parandamise võimalusi elanikkonna keeltehuvis ja -oskuses. Inglise keele «pealetung» on oluliselt mõjutanud Euroopa ülejäänud keelte levikuvõimalusi.
Ainuke võõrkeel, mille suhtes olevat õpihuvi inglise keele domineerimine oluliselt ei mõjuta, on vene keel. Ses mõttes on suure naaberrahva keel eriseisundis – selle õppimist suunab traditsioon ja ettekujutus kasutusvajadusest.
Teise võõrkeelena on vene keel seega väljaspool konkurentsi ja see vähendab veelgi ülejäänud keelte levikuvõimalusi.
Palju sõltub ka koolist – mu esimesel tütrel ei olnud koolis vene keelega kokkupuudet, teine tütar hakkas seda aga eelmisel aastal huviga õppima.