Tauri Tallermaa

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kui lapse kodus räägitakse üht keelt, kuid koolis-lasteaias teist, võib juhtuda, et ta ei oska hästi kumbagi, kirjutab mälutreener Tauri Tallermaa Postimehe arvamusportaalis, kommenteerides järeltulijate venekeelsesse lasteaeda panemise trendi.

Lapsevanemana näen oma täiskasvanud laste pealt täna seda, et noorte eestlaste vene (kõne)keele oskus võib-olla suur takistus teatud tööle saamisel (näit klienditeenindajaks).

Tõenäoliselt ei ole õppimise ajal noortel seda motivatsiooni ebamugavalt rasket keelt õppida ja ega vist ka õpetajad väga pinguta selle õpetamisel. (Erand kindlasti kinnitab reeglit!)

Näen ka seda, et eesti keelt valdavate vene noorte nõudlus tööturul on palju suurem kui vastupidi. Ja nende motivatsioon ka palju suurem. Eks see võib-olla eestlasest vanemate üks ajend oma laste vene lasteaeda panemisel.

Nüüd mälutreenerina situatsiooni hinnates päris nii must-valge ka asi ei ole. Kõigel, mis me lapsele kuni umbes 15. eluaastani omalt poolt anname, on väga suur mõju terveks tulevaseks eluks.

Teatavasti ei ole (ema)keele omandamine eluaegne. Esimestel eluaastatel on see lapsel kõige vastuvõtlikum ja edaspidi juba uute keelte õppimine toimub ainult seostamise abil (mis algab tasapisi umbes 5. eluaastast).

Kui laps elab kakskeelses perekonnas ja mõlemad vanemad räägivad oma emakeelt, toimub mõlema keele omandamine instiktiivselt ja üsna võrdselt. Kui aga kodus räägitaks üht keelt ja kuskil teises keskkonnas teist keelt, siis võib tekkida lapse peas segadus, sest tema ei oska veel teadvustatult ise seoseid luua. Mis võib hiljem viia selleni, et suuremaks saades ei oska ta hästi kumbagi keelt.

Kuidas see kõik (venekeelsetes lasteaedades käivad eesti lapsed) mõjutab Eesti ühiskonda tervikuna, on küll vara öelda. Pigem peab iga lapsevanem mõtlema oma lapse tuleviku peale. Küll Eesti need mõned näited üle elab!