Mihkel Mutt: Süürias on halvemad ajad alles ees

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

On kurb tõde, et kodusõjad tuleb võidelda ja võita kohalikel endil ja et üldjuhul õpivad nad alles pärast sõjakoledusi tegema kompromisse, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kõik muutub suhteliseks. Üks surm on tragöödia, tuhat aga statistika, ütleb tavatõde. Üks ülestõus diktaatori vastu on heroiline esiküljesündmus, viies või kuues ei tarvitse enam olla. Siiski pole inimlik tuimumine peapõhjus, miks suhtub lääs Süüriasse suhteliselt reserveeritult. Teema on küll n-ö ülal ja üks poliitiline kõneluste voor järgneb teisele, ent tundub, et rutiinselt. Piir, millest kaugemale sekkuda ei kavatseta, on ette teada. Asi on lääne ja islamimaailma suhetes laiemalt. Lähiajaloo õppetunnid on teinud lääne ettevaatlikuks ja viimaste nädalate sündmused on seda süvendanud. Paistab, et lääne jaoks polegi siin häid lahendusi, palju peavalu valmistab sellegi kursi väljatöötamine ja järgimine, mis võimaldaks ära hoida halvimat.

Süüria on araabia kevade kõige dramaatilisem ja verisem vaatus. Seda niihästi riigisiseselt kui ka välispoliitiliselt mõõtmelt. Kõrval asuv Liibanon muutus veerand sajandi eest kodusõjakaose sümboliks. See tulenes seal tülitsevate usuliste, etniliste jne rühmituste rohkusest ja ambitsioonikusest. Süürias (mis on ajalooliselt õieti sama maa) on pilt sarnane, nt moslemeid ja kristlasi on kumbagi vähemalt kümme alaliiki. Nende ja teiste sotsiaalsete rühmade suhtumine praegusesse režiimi pole ühesugune.

Aasta eest, kui vastuhakk algas, küsiti opositsiooni käest, kas nad ei karda, et puhkeb kodusõda. Ei, vastati, siin on rahvas diktaatori ja tema kamarilja ning ihukaitsjate vastu. Ja tõesti, kui toona süürlastelt küsiti, kellena nad end identifitseerivad, oli kriteeriumiks üldjuhul valitsusmeelsus või -vastasus. Nüüd identifitseeritakse end valdavalt usu ja rahvuse järgi (sunniit, alaviit, kristlane, kurd jne). Süürias käib niihästi kodu- kui ka ususõda.

Assadi režiim on brutaalne, ent etniliste ja usuliste erinevuste suhtes siiski võrdlemisi ükskõikne. Nüüd kardavad seni domineerinud, kuigi vähemuses olnud alaviidid (šiiidid) sunniitide kättemaksu. Viimaseid pelgavad ka kristlased. Üldse on Süürias ligi 30 protsenti neid, kes suhtuvad ülestõusu ebalevalt, olles lõhkise küna ees. Ühel pool on despootlik valitsus, teisel pool hajus opositsioon, mis ei ole seni pakkunud elujõulist alternatiivi ja mida näib tahtvat juhtida küllalt kahtlane seltskond.

Põhja-Aafrika riikides piirdus konflikt suurel määral iseendaga, välispidiselt oli see tähtis kui pretsedent ja innustaja (kuigi nt Egiptuse uue valitsuse võimalik kursimuutus Iisraeli suhtes on ka laiemalt ülioluline). Kuna Süürias konkureerivad islami kahe põhivoolu esindajad siis läheb toimuv paratamatult korda kõikidele islamimaadele (nt Iraagis on šiiitide ja sunniitide vastuolud jälle teravnenud). Süüria ülestõusnute poolel on võitlejaid mitmest kandist.

Käibib anekdoot, kuidas Aleppos vangi langenud džihaadivõitleja ütles, et ta poleks uskunud, et «Jeruusalemm nii kaunis on». Ta teadis end võitlevat Palestiinas juutide vastu.

Süüria najal joonistuvad välja piirkonna oluliste riikide vastandlikud huvid. Lähis-Ida moslemimaailma liidri kohale pürgivad Iraan ja Saudi Araabia (Türgi on ikkagi poolsekulaarne riik ja Egiptus veel nõrk). Esimene toetab Assadit, teine ülestõusnuid. Lähis-Ida hegemooni rolli pretendeerivast kahest maast on Iraan režiimi poolt, Türgi aga vastane. Üks viimase põhimuresid on traditsiooniliselt kurdid. Nood on vist ainsad, kes siiani kõigest midagi võitnud. Assadi väeosad on kurdi elualadelt mujale (sõdima) viidud ning seal eksisteerib sisuliselt kurdi omavalitsus. Kui arvestada, et kurdidel on omavalitsus ka Iraagis, siis heiastub paljudele juba Kurdistani riigi teke. Mõistagi ei kavatse Türgi sel sündida lasta.

Liibanonis on vahepeal suhteliselt vaikne olnud. Nüüd on seal kiiresti taas kihama hakanud. Kohapealses elus domineeris viimase ajani Hesbollah, kelle suurtoetajaks on Süüria. Et aga tollel on nüüd muud mured, siis üritavad teised kohapealsed huvigrupid seda ära kasutada ning Hesbollah’ aktsiad ongi langema hakanud. Nii või teisiti ähvardab kogu piirkonda ebastabiilsus. Seda vaatab murelikult pealt Iisrael, kes teab, et igasugune tasakaalu paigast minek võib luua ootamatult olukorra, mis ohustab juudiriigi habrast eksistentsi.

Läänele on ette heidetud tegevusetust. Nõutakse küll aina lennukamas sõnastuses veresauna lõpetamist, Assadi tagasi astumist jms, aga piirdutakse valdavalt humanitaarabiga. Võib muidugi öelda, et Vene ja Hiina torpedeerivad, ent ilmselt on lääne poliitikud salamisi selle eest isegi tänulikud. Sest millised poleks ka konkreetsed asjaolud, relvastatud sekkumine jätaks tavateadvusele mulje lääne järjekordsest sõjast moslemiriigi vastu.

Sõjaline interventsioon toimuks ilma sõdurisaabast maha panemata. Assad võib viia oma sõjalisi installatsioone ühest kohast teise, nende pommitamisel oleksid tsiviilohvrid paratamatud, see oleks propaganda islamiäärmuslaste veskile.

Sekkumiseks on lääne avalikkuses toodud tavaliselt kaks põhjust. Esiteks humanitaarkatastroof, teiseks reaalpoliitika: kindlustada hea läbisaamine Süüria tulevase valitsusega. Mõlemad põhjendused on kahtlased.

Pole mingit tagatist, et Süüria uus võimkond suhtuks lääne toetajatesse hästi. Mujalt on näha, kuidas osa uusi revolutsioonilisi valitsejaid pihku naerab – nad on lääne idioote oma eesmärkidel ära kasutanud. Ja kui nad ka ei irvita, pole lääne suhtumine neile ikkagi prioriteet. Neil on küll enamasti tarvis lääne abi, et kokkukukkuvat majandust turgutada (nagu Mursil). Paraku nad taipavad, et lääs tahab neid niigi aidata – ikka stabiilsuse nimel. Sest kuigi uus võim on usulises mõttes radikaalsem kui diktaatorid, kardetakse ometi, et pärast neid võivad tulla veel hullemad.

Nii sipleb lääs oma kartuste nõiaringis. Ja seepärast ei pea uued võimurid koduste asjadega (suuremeelsus võidetute suhtes, inimõigused, tolerantsus jne ) ülemäära pingutama. Seda enam, et neil tuleb niigi balansseerida (võimaliku) riigimehelikkuse ja oma religioonist tulenevate nõudmiste vahel, olles radikaalide surve all (nagu Egiptuses).

Seoses humanitaarkatastroofiga on kõneldud lennukeelutsooni loomisest Süürias. Ent säärane moodustis ei oleks passiivne kaitse. Lennukeid ei saa selle piiril tagasi hoida nagu maaväge. Ründe ennetamiseks tuleb pommitada vastase lennuvälju ja üldse tegutseda kaitsetsoonist väljaspool. Liibüas kaitsti nime poolest elanikke, aga sisuliselt loodi ülestõusnute lennuvägi, millega Gaddafi tanke hävitati. Ühtlasi on säärane tsoon turvapaik ülestõusnutele, kuhu vajadusel tõmbuda, ja väljaõppelaager.

Lääne sekkumise ülemine piir tundukse olevat valitsusvastastele relvade tarnimine ja väljaõpe, ka sõjalise satelliitinfo jagamine. Opositsiooniväed kasutavad relvi (nt Prantsuse raketiheitjad), millega ümberkäimine nõuab juhendamist. (Ons võimalik täpselt jälgida, ega instruktorid ei tee lisaks õpetamisele vahelduseks ise paar pauku?) Nende relvadeta poleks võimalik regulaararmeele praegusel tasemel vastu hakata.

Relvade andmine on libe tee. Meenutagem, et venelastele sai Afganistanis saatuslikuks ameeriklaste otsus anda mudžahiididele Stingeri rakette, millega helikoptereid alla tulistada. Pärast tuli ameeriklastel need ettevaatuse mõttes tagasi «osta». Keegi ei garanteeri, et praegu Süüria ülestõusnutele jagatavaid relvi ei pöörata hiljem annetajate vastu. Mitme vaatleja meelest on maailm juba Süüria konflikti kaasatud ja rahvusvaheline sõda käimas.

Süürias ei ole tegu genotsiidi, vaid kodusõjaga. Viimane on definitsiooni kohaselt verine. Viha režiimi vastu ning ülestõusnute soovimatus pidada Assadiga läbirääkimisi on emotsionaalselt mõistetavad. Ent on ilmne, et ainus tee vältida veel suuremat katastroofi on üritada režiim mingissegi protsessi kaasata. Selle tulemusena visiseks Assadi jõud välja ja ta langeks suhteliselt vaikselt. Aeg ei töötaks tema kasuks. Ka oleks nii kergem vältida võimalikku pendlivõnget, st praeguse ülekohtu asendumist uuw ülekohtuga. Seevastu praegune tee on kindlaim viis panna Assadi võitlema viimse veretilgani, tiivustatuna koguni ehk missiooniluulust.

Riigimehelikkus seisneb muu hulgas selles, et suudetakse oma esmase õiglusjanu kustutamine ohverdada kaugemate eesmärkide nimel. Seda Süüria opositsioonil napib. On kurb tõde, et kodusõjad tuleb võidelda ja võita kohalikel endil ja et üldjuhul alles pärast sõjakoleduste kogemist õpivad nad tegema kompromisse.