Ester Põldma

FOTO: Peeter Langovits

Juba aasta aega on siit-sealt kuulda ja lugeda, kui lihtne ja probleemitu on alates eelmise aasta augustist ületada Eesti-Vene piiri, broneerides eelnevalt arvutis GoSwift-süsteemis aja, et siis määratud tunnil kohale tulles kerge vaevaga Euroopa idapiir ületada. Tegelikkuses näeb asi kahjuks välja aga sootuks teistsugune.

Nädal aega enne plaanitud Peterburi-sõitu piiriületuse eelbroneeringut teha püüdes selgus, et esimene vaba koht lubatakse alles selleks ajaks, kui ammu kodus tagasi peaksime olema. Seegi aeg oli muide kella üheks öösel. Selge, et oma lohakus – oleks pidanud broneerima juba siis, kui veel Venemaale-sõidu plaanigi polnud, no nii igaks juhuks… Nii et pidime jääma lootma kohapealsele elavale piirijärjekorrale ja arvestama, et lähebki veidi rohkem aega.

Aga nagu öeldakse: inimene mõtleb ja arvestab, jumal juhib. Jumal juhtis seekord niimoodi, et Eestist Venemaale pääsu pidime ootama kokku ligi kaheksa tundi. Kõik olekski ehk korras olnud, kui jumalateks poleks end pidanud ASi Transservis-N töötajad, kelle käes vägi ja võim vajutada nuppu, mis lubab ootavatel autodel sõita piirijärjekorda. Omaette teema on see, et enesestmõistetavalt käratavad nii putkajuht kui vahetult piiril korda pidav ametnik ootajaid nõudlikult vene keeles oma kohale, teatades, et eesti keeles nad ei kõnele.

Arvutist kontrollitud järjekorra pikkusele ja ooteajale, mis meie puhul väideti olevat paar tundi, ei maksvat tähelepanu pöörata – see ei ole mingi näitaja… Näitajaks oleks meie üldiseks pettumuseks ja imestuseks pidanud olema hoopis 50-eurone. Muutunud maailm meie ümber ei lasknud uskuda tõsiasja, et Euroopa Liidu idapiiril Eesti Vabariigis on selline olukord veel võimalik. Olgu öeldud, et meie siiski eirasime omaloomingulist maksusoovi ja saime viimaks pärast kuue ja poole tunni pikkust ootamist piirijärjekorda tänu hea reisikaaslase puudetõendile.

Küll aga olen üpriski veendunud, et nii mõnigi pikalt oodanuist putkameestele loodetud rõõmu valmistas. Meie kõrval tabloolt mitu tundi oma autonumbrit ­oodanud, Venemaalt pärit meesterahvas vandus Eesti riiki maapõhja ja tõotas enam mitte kunagi siia tulla. Selles valguses polegi eriti imestada, et venelastest turiste Eestis napib. Venemaa piiri ületus kulges aga nii üht- kui teistpidi vastu ootusi sõbralikus ja abivalmis õhkkonnas.

Meie rõõmsameelset lauluseltskonda ei häirinud niivõrd see, et pidime piiripunktis terve tööpäeva ootama, vaid pigem häbitunne Eesti riigi pärast, kes ei ole suutnud palgata Narva–Ivangorodi piiriületust koordineerima tõsiseltvõetavat ja riigi mainest hoolivat firmat.