Vastukaja: ise tegin, ise hädaldan

Illustratsioon: Pm

Andres Herkel toob oma arvamusartiklis (PM, 14.09) välja väidetavalt Eesti poliitilist mitmekesisust ohustavad probleemid. Kummaline on vaid see, et ta ise on nende «probleemide» tekitamise juures väga lähedalt seotud olnud.

Iseendaga tülis poliitik ei kuulu usaldusväärsete poliitikute maailma. Me ju eeldame kõik, et poliitikul on maailmavaade, mille eest ta seisab ja mille pärast me teda toetame. Kui esimese takistuse korral (oht, et järgmistel valimistel pole enam nimekirjas üldse kohta) hakatakse rapsima ja paanitsema, ei tee kellegile au. Ei poliitikule, veel vähem ta valijatele. Kui «reljeefsest» mehest saab 180 kraadi keeranud mehike- see ei ole usaldusväärne.

Kolm muret on välja toodud. Alustame erakondade rahastamisest. Jah, ma olen nõus, et see on täna ebademokraatlik ja tegelikult pärsib demokraatia arengut. Erakonnad peaksid riigi ees rahastamisel olema võrdsed. Ja ma pole üldse kindel, kas erakondi peaks riiklikult rahastama. Ühiste huvidega seltskond peaks ikka ise hakkama saama.

Küll on lausa paha, et tehakse vahet – riigikokku pääsenud erakonnad on tänu riiklikule toele nii rahulolevad, et kohustuslikku liikmemaksu ei vaevu pea keegi koguma. Ma ei mõista, kuidas see Eesti demokraatiale kaasa aitab, kui korra valituks osutunud seltskonnad kullatakse üle ja ülejäänud on justkui «olematud». Pole ju õiglane – erakonnad on seaduse ees võrdsed, veel enam, tegemist on sisuliselt MTÜdega. Kas keegi teab nimetada MTÜd, millele on seadusega kehtestatud kindel rahastus? Ei tea, ma tean. Mis kogu selle kentsaka kemplemise ja uuendamist nõudmise imelikuks teeb – tubli riigikogu liige oli sellise rahastamisskeemi sünni juures ja hääletas poolt. Endale raha andmine tundus hea, kui nüüd näib, et järgmisesse riigikogu koosseisu asja ei ole, siis tundub kole halb.

Jätkame teisega, liikmete arv. Oli ju meil 1994 ca sama palju kodakondsusega inimesi kui täna. Toona vastu võetud norm aga olla tänaseks liiga kõrge. Ma ümardan, ca 0,1% kodanikest ei ole just ülemäära kõrge norm. Erakonnad ei pea olema saunaklubid, mida saab kolme juhatuse liikme olemasolul kiiresti registreerida. Kui palju neid erinevaid maailmavaateid siis Eestisse peaks mahtuma? Mul on piinlik arvata, et antud mure põhjus on see, et Vaba Isamaaline Kodanik koosneb vaatamata pingutustele ca 200+ liikmest ja suurt tormi ukse taga ei ole näha. Kurb, aga tõsi. Natukene magedana tundub soov ühe hooga alandada enda kehtestatud normi ja samas nõuda ka riiklikku rahastust. Ma küsiks: ei tea, miks just teile? Kui oled võimekas ja tubli, siis loo erakond ja saa valituks – just sinu enda osalusel kehtestatud reeglite järgi.  Ja kolmas mure – valimiskünnis. Ka selle kehtestas riik algusaegadel ja Isamaa eestvedamisel. See on alati sobinud ja kunagi pole selle liigsest «kõrgusest» juttu olnud. Nüüd aga on. Põhjuseid pole raske leida: olematu liikmeskonnaga erakonnalaadse produktiga pole võimalik isegi nimekirja välja panna. Paar suuremat nime madalama künnise puhul teeks aga vähemalt neile töö ära – mingile valitavale positsioonile nad pääseks. Mitte kuidagi ei saa ma sallida seda, et eluaegsed poliitikud oleks hea tava.

Ajad muutuvad, olud muutuvad, poliitikud muutuvad. Kui üks seltskond seab kahtluse alla iseendi tehtud, iseendi huvides seadused – no andke andeks, ma ei pea seda õigeks.

Janar Matt, IRLi liige