Laager nr 14 tegutseb endiselt

Blaine Harden Foto: Martti Puukko

Martti Puukko: Kuidas ja mis asjaoludel kohtusid Shin Dong-hyukiga?

Blaine Harden: Töötasin Washington Posti kirjasaatjana. Minu ülesanne oli leida mingisugune inimlik viis Põhja-Koreas toimuva kirjeldamiseks. Kuulsin, et Shin elab juba paar aastat Soulis ning on kirjutanud raamatu, millest keegi polnud huvitatud. Läksin 2008. aasta detsembris Souli. Shin rääkis, et oli näinud pealt, kuidas ta ema üles poodi, ja et ta oli ema hukkamist vaadanud ilma igasuguste tunneteta. Kirjutasin artikli, mis pandi lehe esiküljele, ja sain tohutult vastukaja – inimesed tahtsid rohkem teada saada sellest noorest mehest ja tema elust vangilaagris.

Nii ütlesingi Shinile, et peaksime kirjutama raamatu, et võimalikult rohkem inimesi saaks teada, et sellised laagrid on endiselt olemas. Shin ütles: «Ei, ma ei taha seda teha. Ma ei usalda sind ja sa ei meeldi mulle…» Veensin Shini ja palusin mitmel teisel inimesel talle rääkida, et raamatu kirjutamine oleks ka Shini enda huvides. Pärast üheksat kuud pingutusi Shin nõustus. See, et Shin mind ei usaldanud, on vägagi mõistetav. Alles nüüd, seitse aastat pärast vangilaagrist põgenemist, on hakanud ta teisi inimesi usaldama. Ta on alati ohu suhtes valvel. Tänu sellele püsis ta laagris elus ning suutis sealt lõpuks põgeneda. Võttis kaua aega, enne kui suutsin teda veenda, et ka kõige alandavamaid mälestusi jagades käitub ta iseenda huvides. Nüüd on ta väga huvitatud sellest, et saaks rääkida, mis Põhja-Korea vangilaagrites toimub.  

Ka laager nr 14 tegutseb endiselt ning praegugi on seal 15 000 inimest, kes töötavad ja surevad orjadena. Shin soovib oma lugu rääkides kirjeldada teistele inimestele Põhja-Koreas toimuvat, et maailm hakkaks survestama Põhja-Koread ja selle kaitsjat Hiinat, et vangilaagrid suletaks.

Kirjutad raamatus, et Shin ei rääkinud sulle alguses, et andis ise oma ema ja venna üles.

Ta rääkis sellest alles siis, kui olin teda juba umbes poolteist aastat intervjueerinud. Istusime Lõuna-Californias näruses hotellitoas. Olime kolm nädalat järjest iga päev teinud neli kuni viis tundi intervjuusid. Ühtäkki ütles Shin, et peab mulle midagi rääkima: «Mina olin üks nendest vangilaagri pahadest inimestest. Ma valetasin sulle oma ema ja venna kohta…»

Ja siis ta rääkis, kuidas oli ühel õhtul läinud ema juurde ja kuulnud, kuidas ema rääkis vennale põgenemisplaanist. Laagri nr 14 esimene reegel on, et põgenemiskatse eest karistatakse mahalaskmisega. Ka see, kes teab põgenemisplaanist, aga ei anna seda välja, lastakse maha. Need reeglid olid 13-aastase Shini väärtussüsteem. Nende õpetustega oli teda väiksest peale kasvatatud. Kohe kui Shin oli põgenemisplaanist kuulnud, läks ta sellest valvurile rääkima. Ema ja vend viidi laagri maa-alusesse vanglasse, sinnasamasse viidi ka Shin.

Teda piinati seal seitse kuud. Kui ta maa-alusest vanglast välja toodi, seoti ta silmad kinni ja viidi autoga paika, mida ta juba varasemast tundis – hukkamisplatsile. Ka vend ja ema toodi sinna. 14-aastase poisi silme ees poodi üles ta ema ja lasti maha vend. Täiesti uskumatu oli kuulda Shini sõnu, et ta ei tundnud seejuures midagi, et ta vihkas oma ema seepärast, et ema oli põgenemisjutuga seadnud ohtu ka Shini elu ja tuleviku. Shin ei tundnud selle loo pärast süüd enne laagrist põgenemist ehk tervelt kümme aastat. Alles siis, kui ta oli kuulnud, milline peaks ema ja poja suhe olema, tabas teda süütunne.

Kuidas sa reageerisid, kui Shin tunnistas, et ta oli oma ema ja venna üles andnud?

Ma ei osanud midagi sellist oodata. Ent kohe, kui ta oli asja ära rääkinud, tundus jutustus loogilisena. Ta oli juba rääkinud külmusest, mida ta ema suhtes tundis. Shin polnud kunagi tundnud vajadust oma ema kaitsta ja ka ema polnud teda kaitsnud. Tegelikult oli ta siiski vihjanud sellele, et oli oma ema ja venda petnud.

Ta ei rääkinud sellest Lõuna-Korea luureametnikele, kes teda 2006.  aastal üle kuulasid. Ta oli mõelnud, et kui ta sellest räägiks, võiksid nad ta vangistada kui oma ema ja venna surma põhjustaja ning teda oleks kindlasti peetud täiesti ebainimlikuks …

Oled ka ise käinud korra Põhja-Koreas. Millised muljed reisist jäid?

Läksin sinna koos New Yorgi filharmooniaorkestriga. Kaasas oli sadu ajakirjanikke. Sellel reisil ei saanud ma midagi teada… Reisidel, mida korraldavad Põhja-Korea ametnikud,  näidatakse monumente ja räägitakse paatosest vahutavaid lugusid suurest juhist. Neil reisidel ei näidata totalitaarse diktatuuri tegelikku ülesehitust.

Praegu elab ­Lõuna-Koreas Souli ümbruskonnas umbes 24 000 Põhja-Koreast põgenenud inimest. Suur osa neist on saabunud mõne viimase aasta jooksul ning kokku moodustavad nad tõsise infoallika.  Neid kuulates ja Shini intervjueerides olen saanud pildi sellest, millist elu tegelikult Põhja-Koreas elatakse.

Näiteks praegu kannatab kolmandik Põhja-Korea elanikest alatoitluse all ning politsei ja salapolitsei ulatus on suurem kui kusagil mujal maailmas ja kunagi enne ajaloos. Ja ma pean tõesti silmas kogu maailma ajalugu. 23-miljoniline rahvas elab tõepoolest ränga ja kestva valve all.

Hiljuti näidati kaadreid Põhja-Korea juhi Kim Jong-uni naisest. Ta kandis pükse ja mõned kommentaatorid pidasid seda sensatsiooniks. Blaine Harden, kas sellel on mingisugune tähendus?

Kim Jong-un on olnud võimul alles mõni kuu pärast isa Kim Jong-ili surma eelmise aasta detsembris. On mõningaid märke, et riik võiks olla suundumas Hiina moodi majandusuuenduste poole. Põhja-Korea on saatnud oma ametnikke õppima, kuidas Hiina on teinud võimalikuks inimeste rikastumise, ent säilitanud siiski täieliku poliitilise kontrolli oma alamate üle. Aga on põhjust rõhutada, et mingisuguseid inimõigusi puudutavaid muutusi pole veel näha olnud. Põhja-Koreas on endiselt viis poliitiliste vangide laagrit, kus hoitakse kinni 150 000 – 200 000 inimest.

Kuidas saaksid lääneriigid survestada Põhja-Koread, et algaksid muutused?

Survestamine pole lihtne. Osalt seetõttu, et selle riigi kaitsja Hiina on juhtumisi ka USA suurim võlausaldaja. Niikaua kui Hiina toetab Põhja-Koread, on välist survet raske avaldada. Näiteks USA ja Põhja-Korea nõupidamistel ei ole viimase 15 aasta jooksul inimõigusi üldse puudutatud. On räägitud tuuma- ja tavarelvadest ja rakettidest.

Shin Dong-hyuk loodab, et tänu sellele raamatule hakatakse läbirääkimistel kõnelema ka inimõigustest. Pärast raamatu ilmumist USAs on juba olnud teatud areng. Välisminister Hillary Clinton on kindlasõnaliselt rääkinud inimõiguste olukorrast Põhja-Koreas. Ta on öelnud, et  Kim Jong-un saab muuta oma riigi tulevikku, sulgedes vangilaagrid. Clinton mainis mu raamatu peategelast Shin Dong-hyuki ka nimeliselt.

Raamat

Blaine Harden

«Escape from Camp 14: one man’s remarkable odyssey from North Korea to freedom in the west»

Ilmunud 2012

Poole aasta jooksul on see raamat ilmunud juba enam kui 20 keeles

Soomekeelne tõlge «Leiri 14 – Pako Pohjois-Koreasta» ilmus eelmisel nädalal