Muna – igal tegelasel on mütsi all muna ning selle eemaldamine tähendab surma. Iraani mütoloogia järgi on universum muna, mille keskel on Maa kui munarebu. Lavastuse lõpuks saavad kõik munad otsa.
Pea katmine – islami reeglite järgi peab naise pea olema kaetud. Naine on kui pärl, mida tuleb hoida suletud karbis, pea paljastamine on seotud avaliku häbiga. Lavastuses kannavad kõik tegelased mütsi ning mütsi kaotamine on võrdsustatud surmaga.
Punane värv – vastuhaku ja märterluse sümbol.
New York – emigratsioon on iraani ühiskonnas üks suuremaid epideemiaid, eelkõige suunduvad noored teostama just oma Ameerika unistust.
Loomulikult jäid jõusse kõik islamikomisjoni nõudmised, mis esitati juba 2011. aasta teatrifestivalil – mehed ei tohi naisi laval puudutada ja kui seda tehakse, siis ainult abivahendite, nagu näiteks roosade kummikinnaste (Antigone laiba kohvrisse pakkimisel) või golfikepi (Haimoni ja Ismene tants) abil.
Ehkki tsensorite nõudmisel tuli lavastusest eemaldada vähegi tähenduslikud elemendid, oli lavastaja Ghanizadeh valmis välja minema absurdi täispangale – munade asemel võtma kasutusele porgandid, mütside külge kinnitama valged heeliumiga täidetud õhupallid, mis tegelaste surmahetkel taevasse lendaksid, ning punase lavakujunduse katma suurte mustade palakatega.
Valitseja Kreoni atribuudiks said kaelas rippuvad käärid. Lavastuse absurdsust võimendasid eesti- ja farsikeelsed repliigid (Andrus Vaariku asemel oli Kreoni rollis iraani kuulsamaid näitlejaid Attila Pessyani), mis näitasid veelgi selgemalt, kuidas valitsejal ja tema kaaskonnal puudub ühine keel ja dialoogi pidamise võime.
Näitlejaid inspireerisid pähe kinnitatud õhupallid niivõrd, et terve ettemängu jooksul oli kuulda lauseid nagu «Naudi elu, kuni sul pall peas on» jne. Ismene otsustas aga New Yorki näitlejannaks minemise asemel hoopis üle mere Kärdlasse emigreeruda. «Antigone» hakkas üha enam lastelavastuse (nt «Alice Imedemaal») mõõtu võtma.
Kõige selle juures oli aga üllatav, et jätkuvalt ei häirinud tsensoreid viited prohvet Muhamedi karikatuuridele Taani ajakirjanduses, hullusärkidesse riietatud valitseja ja tema kaaskond, uimastite süstimine (nt heroiini süstimist karistatakse seal riigis surmanuhtlusega), suitsiidid, eestikeelne ropendamine, tants laval (tantsimine on seal riigis keelatud), Gloria Gaynori «I will survive» laulusõnad ja pidev viitamine daamide kuutsüklile kui publiku naerutamise põhikomponendile.
Pärast kolmetunnist tsensorite nõupidamist jõuti otsusele – «Antigone» lavastus saab kirjaliku mänguloa, ja seda ilma ühegi kärpe ja muudatuseta!
Etendused ja nende mõju
Tsensuuriga võitlemise tõttu andis R.A.A.A.M Teheranis Iranshahri teatris 30 etenduse asemel vaid 12 etendust, neli workshop’i ja kaks ettemängu tsensoritele, kuid reklaami levides olid saalid publikut puupüsti täis ning janused jäid järgmisi kordi ootama.
Kõige hämmastavam oli aga see, et samal ajal kui «Antigone» mängukeelu alla kannatas, kanti Iranshahri teatri kõrvalsaalis ette Maedeh Tahmasbi lavastus «Word-Silence-Word», mille teksti autoriks on ameerika näitekirjanik David Ives. New Yorgis aset leidvas näitemängus arenesid naiste- ja meestevahelised suhted tunduvalt intiimsemalt kui «Antigones», lisaks ropendati laval puhtas farsi keeles.
Väidetavalt osutus see võimalikuks vaid seetõttu, et ühiskonda vähe mõjutavate lavastuste puhul on tsensorid altid silmi kinni pigistama.
Homayoun Ghanizadeh tunnistas, et ehkki «Antigone» lavastuse mõju ei pruugi olla iraani ühiskonnas kohe märgatav, tuleb see mõju pikas perspektiivis kindlasti – nii nagu tüünesse vette visatud kivi kutsub esile sõõrja lainetuse, jätab teater oma jäljed tuleviku ühiskonda.