Maria Minerva
Will Happiness Find Me?
(Not Not Fun)
Hinne 5
Nädala plaat: Pärt, Minerva
17. september 2012, 19:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates eelmisel aastal ilmunud esimesest albumist «Cabaret Cixous» on Maria Minerva alias Maria Juure nimi maailmas aina enam tuntust kogunud. Pole vaja mingeid tabeleid koostada ega statistikat pidada, fakt on see, et Maria on käesolevaga Arvo Pärdi järel kõige tuntum eesti muusik maailmas, ja seda tänu andekusele ja karismale, mitte kompromissidele ja keskpärastele produtsentidele. Maria on nagu ühe mehe kodeeritud folkbänd, millel on mitu kihti identiteeti ja iseloomu, surfates käesoleval albumil Maharishi Mahesh Yogi luupivate mantrate teemadel loos «The Sound» – konstrueerides seekord vähem 90ndate reivi elementide ning rohkem 70ndate avant-folgi à la Dennis Wilsoni «Pacific Ocean Blue» narratiiviga.
Uudisena kuuleb albumi keskel räppimas külalishäälena Chase Royalit («Fire»). Samas ei saa Minerva lahti Londoni apokalüptilise produtsendi Actressi mõjutustest («Coming Of Age»), mida on cool’is võtmes justkui Fennesziga miksitud. Loo 4,41-minutise pikkuse jooksul kujuneb välja joonis, mis juhatab kuulaja sisse Londonis, liigub edasi Viini ja lõpetab loo New Yorgis, Talking Headsi vaibis, kus praeguse USA tuuri ajal ka tema staap asub. Albumi lõpus laseb Minerva end kanda psühhedeelsetel helilainetel, kus ketravas dub-rütmis kohtuks nagu David Lynch The Pop Groupiga: «Mad Girls Love Song» kaasab sellesse loomulikku narkootilisse momenti ka kuulaja. Albumi viimaseks looks on The Chordettesi «Mr. Sandmanist» (1954) tehtud remiks, mis end Minerva läbistava häälega aina kõrgemale pjedestaalile kanda laseb. Ühtlasi on tegemist ka Maria debüütremiksiga.
«Will Happiness Find Me?» materjalist saab selgelt välja lugeda tarkusetera «selleks, et luua uut saundi, tuleb enne põhjalikult tundma õppida vana». Maria Minerva on elav popkultuurne näide sellest, et 21. sajandi ajalukku minevat virtuoosset sündifolki on võimalik ka üksi teha, mida illustreerib hästi pala «Never Give Up». Selleks ei pea omama bändi ega ruumi, vaid intellektuaalset ja tehnoloogilist kapitali.