Uued plaadid

The Stone Roses Foto: Repro

Varane kuld ja b-kuld

Osalt on sel CD-l varaseimad Stone Rosese salvestused, mis ilmusid enne nende omanimelist debüüt­albumit (1989) ja millest mõni jõudis albumile, mõni mitte. Bändi läbilöögisingel aastast 1988 «Elephant Stone» näiteks jõudis, nagu ka üks teine tuntumaid palu «Fools Gold». Suures osas asuvad algselt 1992. aastal ilmunud «Turnsi» peal b-pooled aastaist 1988–1991. Madchester! Tagantjärele nii hull ei tundugi.

Tantsutahtega pop-rock, põhimõtteliselt. Milles aga peitub selle grupi eripära, on nüüd 20 aastat hiljem, kui on juhtunud üheksas maailmaime, et Stone Roses jälle kokku tulnud, aega rahulikult mõtiskleda. Seda on tuhat korda mõtestatud ja veel enam mõtestamata jäetud, sest lood ju niivõrd niidavad iseenesest. Ma sõnastaks nende saladuse omalt poolt nii: rokkbänd, mis täiesti plastiline. Puudub igasugune puisus, jäikus. On plastika, voolavus. Ning yang’iks sellele yin’ile on karedus, julgus eksida. 

Valner Valme

The Stone Roses

Turns Into Stone

(Silvertone)

Hinne 4
----------------------
Brooklyn 2012

Seekord ei ole Brooklyni trio saund uuenduskuuri läbinud, nagu erines jee-ütleja teine album debüüdist. Rahutu ja muutliku «Odd Bloodiga» (2002) võrreldes tõmmatakse tuure tagasi. Introvertsem ja mõtlikum «Fragrant...» kostab kohati minimalistlikult, kõlapilt ei tundu nii mitmekesine, kui Yeasayerilt võiks loota, ent albumil on nurgataguseid ja müstilisi sopikesi, milleni juhatavad mahedad voolavad sündid.

On jäetud tõlgenduste otsimiseks õhku. Albumil on vähe lugusid, mis oleksid tugevalt iseseisvad (popilik «Reagan’s Skeleton» või erk, ent unelev «Henrietta»), aga palad moodustavad meeldiva terviku. Tähelepanu vääriks ka kampaania, mille bänd käivitas albumi lekke tõttu, mille raames valmis igale loole visuaal.

Liis Kippar

Yeasayer

Fragrant World

(Mute)

Hinne 4
-----------------
Usutav americana

34-aastane John Mayer figureerib nii USA plaadimüügitabelites kui eestikeelses seltskonnakroonikas. «John Mayer ja Katy Perry pole enam paar, kuid nad jäävad sõpradeks,» raporteerib Kroonika ning lisab moraali: Johni käes saavad kõik haiget. Tõesti, Mayeris on midagi, mis paneb naispere heldima, teda hindab isegi karm superstaarikohtunik Maarja-Liis Ilus. «Born And Raised» läheb americana-juurtele lähemale kui Mayeri varasemad albumid.

Meenuvad Bob Dylan, Simon & Garfunkel ja Buffalo Springfield, miks nad ei peaks meenuma, kui produktsioonigeeniuse Don Wasi käe all vormistatud plaadil teevad kaasa žanri suurkujud David Crosby, Graham Nash, Greg Leisz ja Jim Keltner. Tõetruu ja usutav plaat, äärmiselt kasulik teejuht klassikalise americana rikkuste juurde.

Mart Juur

John Mayer

Born And Raised

(Columbia)

Hinne 4
-----------------
Mahe kärerokk

Räpprokkbänd Linkin Park on kõrvu jäänud kõnealuse viienda albumi esiksingliga «Burn It Down». Nagu see lugu, nii ka nende nüüdne muusika lainetab õrnuse ja raju roki dialoogis. «Lost In Echo» alustab võimsalt räpi ja digitöödeldud lõugamise miksiga, üldiselt näitab plaat maharahunemist isegi võrreldes eelmise albumiga «A Thousand Suns», mis india ja reggae-sugemetele vaatamata liikus keskteekursil.

Kõrvulukustav uuenduslik raskerokk jäi debüütalbumile «Hybrid Theory» (2000). Hitte aga on: lisaks «In My Remains» jm. Tee veel laiema publikuni on lahti. Kui on jäänud mulje Linkin Parkist kui liiga hard­core-muusikast, siis ei tasu enam karta. Põnevust aga napib.

Liisa Koppel

Linkin Park

Living Things

(Warner)

Hinne 3
-------------
Evolutsioon

Briti uue roki nelik Bloc Party on naljakas bänd selles suhtes, et ükski nende album ei kõla eelmise sarnaselt. Püsimatus? «Four» vastab sellele küsimusele: tegu on taandarenguga. Neljas plaat meenutab kõige rohkem kuttide debüüti «Silent Alarm» (2004), mis oli lihtsalt fantastiline. «Four» ei ole just fantastiline, pigem huvitav. Saundis on jälle omad kiiksud sees, aga maha on jäetud «Intimacy» (2008) elektroonika.

Rohkem on teemas alt-rock ja pisut ka grunge. Tõesti, grunge! Loos «Kettling» on enim puhast 90ndate alguse Nirvana hõngu ja isegi hilisemat Deftonesi mõju tunda, kuigi lugu kokkuvõttes on igav. Albumi idee on väärt 5 punkti, ent avatüristlik arenguotsimine ei lenda seekord üle 3. Bloci puhul tahaks ketserlikult, et musa oleks igavalt hea ja tüüpiline. Milleks areng iga hinna eest? Peas taob algne Party saund: hektilised ja värisevad kidrarifid, kiired rulluvad trummid, Kele paatoslik vokaal. Siin on see kõik olemas, aga kompott on halvaks läinud ja liiga palju segadust ümber kihisemas. Evolutsioon on kräpp! 

Niilo Leppik

Bloc Party

Four

(Frenchkiss)

Hinne 3
--------------
Maailm algas helidest

Kõnealune plaat ei ole Jason Swinscoe juhitud inglise kinemaatilise ja futuristliku neojazz-üksuse viies album, vaid kogumik, kus Cinematicult kolm uut pala, nende sõbralt folkar Grey Reverendilt ja post-bop jazz’i-mehelt Austin Peraltalt üks ning kaks lugu teevad kahe peale Austria helilooja-elektroonik-saundskeipar Dorian Concept ja jazz-muusik Tom Chant. Võrreldes viimatise albumiga «Ma Fleur» (2007), millel kõlavad folgilikud poplaulud nu-jazz’i kastmes, kettake hoopis teisest ooperist.

See on meeleolumuusika avangardistidele: korralik uusromantiline kammermuusika vaheldumas abstraktsemate heliillustratsioonidega. Parimad palad pärinevad Cinematicult endalt, kes suudab endiselt luua atmosfääri, olla vaimne ning kujuteldav ning ühtaegu sisaldada endas ülitugevat keha. Teised, eriti Dorian Concept, pingutavad vaimude tagaajamise ning kontseptihoidmisega kohati üle ja nõuavad pilti, kujutlusvõimest ehk ei piisa. Algaja alustagu Cinematicu sarnase nimega debüütalbumist «Motion» (1999).

Valner Valme

The Cinematic

Orchestra

Presents In Motion 1

(Ninja Tune)

Hinne 3
-----------------
Urban Safari

Plan ehk Ben Drew on saanud hakkama huvitava projektiga. Muusika loodi Beni enda filmi kõrvale ning tegu pole tavalise filmiga, vaid 21. sajandi hiphop-muusikaliga! Teemadeks noorteprobleemid, gängid, narko ja stereotüübid. Plan lausa kutsub stereotüüpe välja, näiteks iroonitses ta David Cameroni «hug a hoodie» teemal – kapuutsiga tüüpi Londoni pimedal tänaval kallistama minna siiski ei soovita! Poliitika on vaid toss ja peeglid, mis varjavad tõde – Cameron tahtis võita liberaalide hääli.

Plan B kujutab Londonit betoondžunglina, kus loomadena koheldakse illegaalseid immigrante. Terava paralleeli loob Drew päriselu ning monopolimängu vahel – need, kes saavad algul edu, käituvad nagu aristokraadid ja panevad hiljem saabunud makse maksma, sest nad ei visanud täringut piisavalt hästi. Oi, kui katki on Suurbritannia! Tegelikult käib sarnane asi igal pool kogu aeg ja Eestis pole korruptsioon ega noorte kuritegevus võõras teema. Muusikaliselt heale tasemele on aidanud kaasa Plani bändikogemus ning manuaalne musikaalsus, paljud räpparid ei taipa pillidest mõhkugi. Riimid täis raevu ning irooniat, Plan B parem kui eales varem. Positiivse efektiga räppar.

Florian Wahl

Plan B

Ill Manors

(Atlantic)

Hinne 4
---------------
XX-faktor

Londoni grupp The XX tegi kolme aasta eest oma valguse ja varjude vahel väreleva omanimelise debüütalbumiga võrdlemisi puhta töö aastatabelites ja võitis ka Mercury. Õigupoolest on lausa uskumatu, kui palju kära see vaikne ja intiimne bänd on põhjustanud. Minimalistlik, ilus ja tumedavõitu post-rnb on viimasel ajal kõva sõna, alustades The Weekndist ning Frank Oceanist ja lõpetades Adelega.

XX ja 80ndate keskel eksootiliste kõladega eksperimenteerinud hüperromantilise Sade vahel on otsesem link, kui arvata võib. Nüüdne trio on teisel albumil arenenud, kuid on vaieldamatult sama bänd. Elu läbi nende prisma pole endiselt draama, vaid pigem melodraama. «Coexist» polegi huvitatud tugevusest, pigem askeetlikust ilust. Kaunilt voogav ning salapäraselt küütlev «Coexist» ei kanna poosi või inertsi. Album kui täisväärtuslik organism, kus süntesaatorilihased tukslevad ning vaim on erk, bass vitaalne ja kitarr sõrmitseb hingekeeli, Romy Madley Croft ja Oliver Simi vokaalid on kui DNA kaksikheeliks. Kombinatsioon isiklikkusest ja avatusest.

Margus Haav

The XX

Coexist

(XL)

Hinne 4
--------------------
Kiired, aga mitte vihased

Muidugi vihkab see prantslastest electro(clash)duo kõrvutamist paljunämmutatud Canada Crystal Castlesiga, aga mis sa teed, kui hetkel miskit tuntut ja sarnasemat ette võtta pole. Erinevalt CCst näib sel paarikesel tulevikku olevat ja on ka minevikku – «Devotion» on viies album.

Bambinod on olemuselt CCst märksa arthouse’imad ja tunduvad destruktiivsuses jätkusuutlikud, võib-olla kuna nad ei anna end nii puuga pähe löövalt kergelt kätte nagu CC ja pole nad ka äkilise eduga ühepäevaliblikad. Nad on ajanud indi-niši asja stabiilselt anno 2001.

Nende muusika elektroonika, noise’i ja pungi tarbijate kõrvadele hõrgutis. 8-bitti ja gameboy-temaatikat Bambino ei armasta, pigem on meloodiaallikaks karvased sündisaundid (kohati naiivsed nagu CC, ja mõni lugu meenutab vanemat Ladytroni) ja keskmes ikka toores küte, kileda Caroline Martiali vokaaliga. Mõnusalt räpane ja tempokas album, eriti kui kimada autos või ratta seljas – gaas põhja ja tunned, et oled elus.

Mari Pihl

Kap Bambino

Devotion

(Because)

Hinne 4