/nginx/o/2012/09/14/1320340t1h69df.jpg)
Sel aastal on juhtunud nii, et mul on tulnud pidevalt kirjutada Leida Laiusest. Olen kirjutanud varsti vist pea kõigist tema filmidest ja kui olla kristalselt aus, ei jaksa enam – naise teemast tema loomingus, Laiuse enda isikust (keda ma pealegi ei tundnud) või tema isiklikust elust, millest tean veelgi vähem.
Ometi kirjutan nüüd filmist «Naerata ometi», mida pean Laiuse kõige tugevamaks tööks ja konkurentsituks lemmikuks nii tema loomingust kui ehk kogu eesti filmikunstist üldse. Kirjutan, aga kõik sõnad on otsas, kõik väljendid kulutatud. Sestap otsustasin kirja panna ühe väga isikliku loo, pealegi on dokumentaalfilmis säärane žanr väga popp.
Aastanumbriks oli 1984. Pidime koolis kirjutama kirjandi mõnest filmist, mis parasjagu kinos jookseb. Mina tahtsin seda teha põnevikust «Liftiga tapalavale», mis osutus Louis Malle’i filmiks, nagu ma aastaid hiljem tuvastasin. Ema aga ütles, et kinos on ka üks mulle eakohasem film, pealkirjaks «Hernehirmutis» (režissöör Rolan Bõkov), Pugatšova tütar ise mängivat seal peaosa. Olevat kõmuline asi ja sobivat süžee poolest ehk rohkem koolitunnis arutamiseks.
Käisin vaatamas, oli mõjuv lugu tõesti. Esimene Nõukogude film, kus pioneerid olid antikangelased ja kiusasid peategelast, kelleks oli üks õnnetu tüdruk. Sellest, et film on hea, sain ma aru küll, kuigi ei osanud nähtut konteksti paigutada. Kuid empaatiaga, mida tagakiusatud Lena tekitas, ja teadmisega, et tegu on šokeeriva teosega, asi paraku ka piirdus.
Siis saabus aasta 1986 ning kinodesse jõudis Leida Laiuse ja Arvo Iho «Naerata ometi». Ka meie saime nüüd oma «Hernehirmutise». Filmi, kus lapsepõlv polnud õnnelik, vaid julm. Täiskasvanud olid reeturid, sõbrad potentsiaalsed vaenlased. Ja õhus oli, oh issand küll, erootikat.
Viru tänaval oli veel alles kino Pioneer, mille ekraanile jõudsid filmid, mis olid uhkemate kinode repertuaarist välja kukkunud, tulnud n-ö teisele või siis lausa viimasele ringile. Kas ka pilet oli odavam, ei mäleta, küll tean aga seda, et vaatasin «Naerata ometit» seal lugematuid kordi.
Pinginaaber, kellega me Pioneeri puidust pinke nühkisime, väidab, et vähemalt kuus korda, mina pakuksin, et isegi rohkem.
Mis selles siis võlus? Hea küll, suur osa tüdrukuid oli armunud Hendrik Toompere juuniori, väiksem osa Tauri Tallermaasse, poisid Monika Järve, aga see pole ju veel piisav põhjus oma kopikaid järjekindlalt pileti peale kulutada. Mis siis ikkagi?
«Naerata ometi» põhineb Silvia Rannamaa raamatul «Kasuema», ent pigem on see olnud ajend, et autorite trio – režissöör Laius, operaator ja kaasrežissöör Arvo Iho ja stsenarist Marina Šeptunova – saaks luua päris oma, pooltoonides maailma. Šeptunova on meenutanud, et stsenaariumi kirjutades võttis ta aluseks muusika komponeerimise algtõed, ja tõesti, «Naerata ometi» on pealtnäha justkui kinematograafiline džässimprovisatsioon, mille struktuur on ometigi kindlalt paigas.
Lugu Marist (Monika Järv), kes põgeneb lastekodust, kuhu ta pärast ema surma joodikust isa kõrvalt saadetakse, on mitmekihiline. Vaataja näeb Mari vastuhakku süsteemile, vaikset kohanemist, elu ja inimloomuse komplitseerituse mõistmist. Viimasest aitavad tal aru saada lastekodu «paha poiss» Robi ja «hea poiss» Tauri. Muidugi ka kogu see lastekodu tegelikkus, mis kaadrist vastu vaatab...
Laius oskas leida õige teema ja näitlejad, Šeptunova kirjutas suurepärase stsenaariumi ja Arvo Iho andis filmile oma panuse. Kokku tuli sünergia, millesarnast pole eesti filmis enne ega pärast nähtud. Ei Laius ega Iho pole enne ega pärast teinud sellisel tasemel filmi, ilmselt pole/polnud nad üksi selleks suutelisedki. Aga näe, ühel hetkel, hoolimata kõigist konfliktidest ja raskustest, mis võtteplatsil olevat ette tulnud, sündis midagi enneolematut.
«Naerata ometi» kõnetab ka tänapäeval, peaaegu 30 aastat hiljem, sest see on päris. Hea küll, see on lavastatud, kuid selle pooldokumentaalsel pildikeelel on oma sisu ja kate. Kunstnikutöö (Tõnu Virve) headus tuleb välja väikestest detailidest, näiteks loeme me Mari isa korteri räämas kultuurikihist välja Mari intelligendipere tausta.
Laius kui eesti filmi suurim psühholoogiline lavastaja on loonud tegelaskujud, kellel on oma minevik ja hing. Iho on lisanud Laiuse naiselikule sentimendile reaalsuse rämedust. See kõik kokku lõikab hinge nagu miilitsavile filmi alguse pargistseenis.
Pioneeris istumisest on möödas aastaid. Noortefilme tehakse igasuguseid. Meie pinginaabriga teeme ka filme, aga karta on, et säärast taset me ei saavuta. Aga loota tuleb.
Vana uus eesti film
«Naerata ometi»
Režissöörid Leida Laius ja Arvo Iho. Stsenarist Marina Šeptunova. Operaator Arvo Iho.
Kunstnik Tõnu Virve. Helilooja Lepo Sumera
Osades Monika Järv, Hendrik Toompere jun, Tauri Tallermaa, Katrin Tamleht, Kerttu Aaving, Siiri Sisask jt
Tallinnfilm 1985
ETV 2 ekraanil pühapäeval kell 12.50