Margo Loor.

FOTO: Erakogu

Peale on kasvamas praeguse poliitikakultuuriga rahulolematu põlvkond, kes soovib kaasa rääkida ning seda mitte virisemise laadis, vaid konstruktiivselt, kirjutab Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Margo Loor Postimehe arvamusportaalis.

Demokraatiapäeva koduleht.

FOTO: meiehääled.eu

10.-15. septembrini oli kõikidel eestimaalastel võimalik nii eesti kui vene keeles edastada meiehääled.eu üleskutse osana oma sõnumeid ja arvamusi. Aktsiooni viisid läbi Avatud Eesti Fond ja Eesti Väitlusselts ning seda toetasid kümned avalikud loengud ja väitlused koolides ja ülikoolides demokraatiaga seotud teemadel.

Ühelt poolt oli eesmärk 15. septembri, rahvusvahelise demokraatiapäeva puhul inimestele meenutada, et igaühel meist on hääl mitte ainult üks kord paari aasta tagant, mille me siis valimistel «ära anname», vaid meil on hääl igal pool ja alati, kui soovime kaasa rääkida ühiskondlikes otsustes või seista enda ja oma kogukonna või rahva õiguste eest.

Teisalt oli tegemist alternatiivse infokanali loomisega. Tõsi, oma loomult oli see ju väga ajutine, aga võimaldas siiski igal kodanikul teha oma mõte nähtavaks viiesajal avalikul ekraanil üle riigi.

Tulemused on väga huvitavad. Kardetud sõimulaine, mida sageli modereerimata online-artiklite kommentaariumites kohata võib, jäi tulemata. Kuigi kirjutada oli võimalik kõigil ja mingit isikute või IP-aadresside tuvastamist ei olnud, ei laekunud kogu nädala jooksul ainsatki ebatsensuurse sisu või sõnastusega mõtet. Mitte ühtegi.

Vastupidi – olin positiivselt üllatunud sellest, kui palju oli sisukaid mõtteid, ettepanekuid ja sõnumeid.

Valisin oma juuresolevasse nimistusse üldriiklikud, demokraatiat puudutavad lausungid, kuid lisaks nendele oli ka hulk konkreetsemaid, liikluskorralduse, sotsiaalhoolekande, palkade, kanepi legaliseerimise, loomade õiguste, hariduse jm kohta käivaid sõnumeid.

Mõnel juhul oli 160 tähemärgi sisse mahutatud lausa konkreetne poliitikasoovitus, näiteks kehtestada toiduainete tootjatele ja müüjatele kahjulike e-ainete maks või luua Eesti haiglate poolt stipendiumid arsti- ja õetudengitele, et nad välismaale tööle ei läheks.

Ainsad tusasemad kommentaarid käisid Eesti ESMiga liitumise kohta, kuid isegi nendes ei sõimatud kedagi, vaid pigem hoiatati ning väljendati nördimust, et rahva käest liitumiseks luba ei küsitud.

Ülaltoodu jäi kõik siiski pigem kõrvalteemaks ühe punase joonena domineerinud valdkonna kõrval. Peaaegu pooled kõikidest üle Eestimaa laekunud sõnumitest tegelesid tänase riigi juhtimise ja valitsemise korraga. Nende hulgas kõige populaarsem idee oli valimisnimekirjade kaotamine ning riigikogu liikmete valimine ainult otsemandaatidega.

Järgmise suure grupi moodustasid erakondade rahastamist puudutavat mõtted. Radikaalsemad sõnumisaatjad kutsusid üles üldse lõpetama erakondade riikliku rahastamise, mõõdukamad kirjutajad soovisid keeldu riigieelarvest saadud raha valimisreklaamile kulutamiseks või toetussumma vastavusse viimiseks reaalselt valimistel saadud häälte arvuga.

Veel sooviti presidendi otsevalimisi, riigikogu saadikute tagasikutsumise võimalust neid valinud piirkonna poolt, riigikogu saadikute arvu vähendamist, nende sissetuleku sidumist miinimumpalgaga keskmise palga asemel jne.

Lõpetuseks oli kolmas grupp ideesid, mis puudutasid seda, kuidas erakonnademokraatiat järjest rohkem asendada otsedemokraatiaga, kus ettepanekud hõlmasid enamasti kas interneti-põhiseid lahendusi või siis kodanikeühenduste senisest oluliselt suuremat rolli valitsemises.

Leebema sisuga sõnumid soovisid valitsejatelt rohkem dialoogi ja selgitusi-põhjendusi oma otsuste kohta senise, sageli üleoleva suhtlemisviisi asemel, äärmuslikumad arvajad annaksid teatud küsimustes seadusloome õiguse kärajatele või vabaühenduste kogudele.

Ma ei ole sotsioloog ja meiehääled.eu ei olnud korrektse teadusliku protokolli alusel läbiviidud uuring või küsitlus. Reageerisid need, kes midagi öelda tahtsid. Parimal juhul võib ehk öelda, et tegu oli omalaadse väikese otsedemokraatia projektiga.

Laekunud sõnumeid lugedes tekkis kõige põhilisemana siiski tunne, et rahulolematus tänase valitsemissüsteemiga on päris suur. Rahulolematus, mis ei keskendu konkreetsetele üksikotsustele või mõne isiku käitumisele, vaid mis puudutab süsteemi palju laiemalt.

Minu täiesti isiklik tõlgendus on, et Eesti ühiskonnas hakkab vaikselt tooni andma uus, kogu teadliku elu vabas Eestis kasvanud põlvkond, keda pole enam võimalik vaikides valitsejate otsustega kaasa sörkima sundida, vaid kellel on hääl ka valimiste vahelisel ajal.

Nad soovivad seda häält kasutada ja tänane ühiskonna juhtimise süsteem ei ole ei riigi ega kohalike omavalitsuste tasandil piisavalt paindlik, et seda võimaldada.

Praegu veel leiavad need hääled oma väljenduse Memokraadi-laadsetes sotsiaalmeedia kanalites ja vabaühenduste või asumiseltside koosviibimistel, aga viimaste aegade ACTA, ESM jt värelused näivad mulle selge märgina vajadusest vastutustundlikuma, kaasavama ja argumenteerituma riigijuhtimise järgi.

Tähele tasub panna ka seda, et need hääled ei ole kriiskav-negatiivsed, vaid kannavad endas mõistlikke ettepanekuid ja konstruktiivseid ideid meie elu edendamiseks. Eestimaa hääled kõnelevad ja nad kõnelevad targasti. Valitsejad, pange hoolega tähele!

Margo Loori viis lemmiksõnumit

1. Eesti vajab oma lugu. Terviklikku ja elavat visiooni oma rahva kulgemise suunast - missugusest tulevikust me tahaksime end leida. Eesti idee vajab disainimist. (Ain Talalaev. Tallinn)

2. Tuleb tekitada avalik arutelu sellest, et demokraatlik riik ja juhtide autokraatlik juhtimisstiil parteides, omavalitsustes jm ei sobi kokku. (Heiki Krips, Tartu)

3. Erakondade riiklik rahastamine peaks sõltuma reaalselt valimistel saadud häälte arvust, mitte saadud parlamendi kohtadest. (Siim, Hiiumaa)

4. Kodanikualgatused peaks omama sama suurt võimu ja otsustusõigust, kui tsentraliseeritud riigimehhanism. Kodanikuühiskond peaks astuma parteihierarhia asemele. (Andrei, Harjumaa)

5. Kool peab pere kõrval olema üks selline paik, kus saab nii vabadust kui demokraatiat õppida ja kogeda. Algkoolist ülikoolini välja. (Lembit Jakobson, Tartumaa)