Sirje Endre ja Jevgeni Krištafovitš: vihkamise asemele empaatia

Sirje Endre Foto: Peeter Langovits

Homofoobia ja isamaalisus ei käi kokku, kirjutavad MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik mõttekoja liikmed Sirje Endre ja Jevgeni Krištafovitš Postimehe arvamusportaalis.

Nad oponeerivad ühtlasi sama MTÜ liikmele Margus Sardisele, leides, et Eestis peaks lubama samasoolistel koosellu astuda ja teatud piires ka lapsendada.

Käesolev artikkel on mõeldud vastuseks Margus Sardise arvamusele «Homod ei vääri üldse lapsendamisõigust» (PM arvamusportaal, 11.09.2012). Vaba Isamaalise Kodaniku mõttekoja liikmetena ei saa me kuidagi sellist lähenemist heaks kiita, kuna siinkirjutanute arvamusel on see karjuvas vastuolus isamaaliste väärtustega ja vaba ühiskonna olemusega. Homofoobia ei ole kindlasti kooskõlas isamaalisusega.

Diskussioon pereväärtuste ja -mudelite kohta meie ühiskonnas on aga tervitatav ning oluline rahvuskultuuri põhiväärtuste kinnistamise ja meie rahvuse säilimise nimel. Meil ei ole Eestis liigseid inimesi ja kõiki tuleb kohelda võrdselt ning austavalt.

Eesti on väike riik, rahvaarvu poolest üks väiksematest Euroopas. Seetõttu meile on tähtis iga siin elav inimene. Meie rahva peamised väärtused on sallivus, hoolivus, tähelepanelik ning austav suhtumine oma ligimesse, inimsõbralik elukeskkond. Just need on põhjused, miks Eesti on maailma kõige parem koht elamiseks, miks siit ei taheta igaveseks ära sõita. Või kui sõidetakse, tullakse tagasi.

Loomulikult tuleb aktsepteerida samasoolisi paare, nad on osa meie ühiskonnast. Nad on kõik meie Eesti inimesed. Ja meie inimesed on meile võrdselt tähtsad. Meie inimesi ei lööda. Just selline on meie arusaam isamaalisusest.

Eestis jääb aina vähem inimesi, kelle tutvusringkonnas puuduksid samasooliste partneritega koos elavad isikud. Olgu tegemist perekonnaliikmete, sõprade, töö- või õppekaaslastega. Aina tihedamini tulevad Eesti koolidesse lapsed, kes peavad oma vanemateks kas siis kahte ema või kahte isa. Me puutume sellega kokku aina rohkem ja rohkem.

Need on sotsiaalsed nähtused, mis on tulnud meie ellu ühiskonna arenemise loomulikul teel. Eitada seda, silmi kinni pigistada on tänapäeva maailmas võimatu ega ole ka vajalik. Suhtuda sinust või minust erineva inimese probleemidesse ja vajadustesse üleoleku, põlguse ja ignorantsusega on põhjendamatu ning diskrimineeriv. Me ei mõista niisugust suhtumist.

Margus Sardise analüüsis kooseluseaduse eelnõu kontseptsiooni kohta puudub kõige olulisem õiguslik argument, nimelt see, et samasooliste isikute vahelise püsiva kooselu õigusliku regulatsiooni puudumine on vastuolus põhiseadusega.

Õiguskantsler Indrek Teder leidis, et selline kooselu kuulub perekonna põhiõiguse kaitsealasse, ning praegu ongi arutelu koht, millist õigusliku staatust niisugusele tavaarusaamast erinevale perekonnavormile anda. Sellesisulise seaduse suunas liikumine näitab riigi vaimset küpsust ja vastab meie põhiseaduse vaimule.

Skandinaavia riikide peres, kuhu teatavasti ka suurem osa Eesti elanikkonnast kuuluda soovib, on valdav arvamus, et samasoolised paarid võivad sõlmida abielu samasugustel tingimustel nagu erisoolised.

Lääne-Euroopas, kus abiellutakse pigem kirikus altari ees kui linnavalitsuses või notari juures, on rohkem neid riike, kes eelistasid luua abielu kõrvale sarnane institutsioon tsiviilpartnerluse näol. Mõistagi tähendab see neidsamu õigusi ja kohustusi, mis kehtivad traditsioonilise abielu puhul. Selline partnerlus sõlmitakse määramata ajaks eesmärgiga elada perena. Ning elada õnnelikult.

Tõsi küll, meie naabrite seas on ka riike, kus homoseksuaale ahistatakse. Nende meeleavaldusi aetakse jõhkralt laiali ning samasooliste kooselu seaduslik reguleerimine ei tule üldse kõne allagi «rahva põhiväärtuste ja traditsioonide tõttu». Eelkõige käib jutt Venemaast, kus hiljuti toimus Eesti saatkonna ees Moskvas meeleavaldus meie partnerlusseaduse eelnõu vastu, mida korraldasid punalippudega vehkinud ja end õigeusklikeks nimetanud aktivistid.

Eesti rahvas seisab jälle valiku ees, milliste riikidega tahame olla ühes rühmas. Me peaksime endale ausalt vastama, kas meie väärtused sarnanevad rohkem Euroopa maadega või oleme omadega seal, kus ka tänane Venemaa. Et puudub empaatiavõime ja arusaamine mistahes erinevuste suhtes.

Mööname, et on igati põhjendatud ka küsimus, kas isamaaliste väärtuste hulka enam ei kuulugi siis traditsioonilise perekonna – isa, ema ja laps – kaitsmine? Kuulub ikka. Igaühel on õigus elada täisväärtuslikku perekonnaelu ning riigi kohus on seda kaitsta.

Aga võtmesõnaks selles lauses on «igaüks». See tähendab, et ka samasoolistel paaridel on õigus perekonnaelule ning riigil on kohustus luua vastav õiguslik raamistik perekonnaeluga kaasnevate isiklike ja varaliste suhete reguleerimiseks. Ning mõistagi käib selle alla ka lapsendamise küsimus.

Keelata samasoolistel partneritel lapsendada oma partneri last või lapsi, kui näiteks lapsel teist vanemat ei ole (ta on kas surnud, hooldusõigus ära võetud või kui laps on saadud kunstliku viljastamise teel), on ebainimlik.

Peamised perekonnaväärtused on siiski armastus ja hoolivus, mitte perekonna vorm ja koosseis. Perekonda tuntakse eelkõige selle kaudu, kas selle liikmed hoolitsevad teineteise eest. Vastav kohustus on sätestatud ka meie põhiseaduses.

Kindlasti ei ole lapsendamise küsimuses vaja teha otsuseid poliitilise kampaania korras või leiutada mingeid üldisi retsepte. Laps ei ole ometi boonus kooselu või ka abielu registreerimise eest. Last ei anta kellelegi n-ö auhinnaks. Lapsendamise küsimuses tuleb otsustada ja otsustataksegi alati lapse enda huvidest lähtudes. Võõrast last ei tohiks anda perekonnale, kes ei ole valmis tema eest hoolitsema ning pakkuma täisväärtuslikke võimalusi lapse arenguks.

Küsime nüüd, et kus on lapse arenguks parem elukeskkond: kas joodikute ja narkomaanide peres või samasooliste peres, kus on kaks tervet, sotsiaalselt kindlustatud ja lapsi armastavat inimest?

Just selliseid küsimusi püüab õigusliku regulatsiooniga lahendada justiitsministeeriumis ettevalmistatav kooseluseadus, mis on oma sisult tulevikku vaatav õiglane seadus – range lähtealusega individuaalsusele ning lapse huvides.

Siinkirjutajad rõhutavad, et artikkel väljendab meie isiklikku seisukohta ega kajasta Vaba Isamaalise Kodaniku n-ö ametlikku hoiakut kooseluseaduse küsimuses. See alles kujuneb meie organisatsioonis nii enesestmõistetava demokraatliku arutamise teel.

Me kutsume üles säilitama ühiskonnas toimuvas diskussioonis kainet mõistust ja empaatiat. Viha on halb teekaaslane. Hoidudes võõravihast ja stereotüüpidest saabub loomuldasa mõistmine, et kõigil inimestel on võrdsed õigused, ja teadmine, et meie inimesed on kõige tähtsamad, kõige kallimad maailmas.