Jüri Allik: humanitaaride hälin ja raev

Foto: Jüri Allik / A&HCI

Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik küsib Postimehe arvamusportaalis, miks vihkavad humanitaarteadlased rahvusvaheliste publikatsioonide ja tsiteeritavuse põhjal rahajagamist, kui neil läheb rahvusvahelistes indeksites paremini kui reaalteadlastel või näiteks Läti kolleegidel.

Sügiseti, kui jagatakse uurimistoetusi, muutuvad humanitaarid rahutuks. Postimehe päevakommentaaris (11.09.2012) leidis kolleeg Rein Veidemann, et Eestis hakkab humanism alarahastuse tõttu hääbuma. Tema arvates sünnib enamik humanitaarsest teadustööst entusiasmist või siis peost suhu toetusega.

Ühe võimalusena näeb ta Eesti-uuringute klastri loomist olemasolevates rahastamise skeemides. Seejuures ei tuleks Eesti-uuringuid käsitleda kitsalt rahvusteaduste sünonüümina, vaid see hõlmaks ka Eestis tehtavaid teisi humanitaaruuringuid. Nii saavad näiteks ka germanistid või klassikalised filoloogid õiguse Maarjamaa pinnal kõndida.

Nii palju, kui mina mäletan on Eesti humanitaarid alati kurtnud, et teadusametnikud neid ei armasta, kõnelemata kroonilisest alarahastusest. Tuju ei aita tõsta ka ametlik uurimistoetuste statistika, mis selgelt kõneleb humanitaaria kasuks, ega ka riiklik programm «Eesti keel ja rahvuskultuur», mis ongi hea Eesti-uuringute klastri näide.

Ma olen püüdnud nuputada, mida Eesti humanitaarid siis tegelikult tahavad. Kui mu sisetunne ei peta, siis tahab üks osa humanitaare, et uurimistoetuste raha oleks praegusest vähemalt kaks korda suurem, toetusi jagataks praktiliselt kõigile, kes ennast humanitaarina tunnevad, ja raha jagamisele mingeid tingimusi ei seataks.

Kui näiteks füüsik või bioloog peab tulemusena ette näitama teatud hulga publikatsioone rahvusvahelistes eelretsenseeritavates ajakirjades, siis humanitaaridel, andku nad mulle andeks, näib piisavat sellest, kui ta on arhiivis paraja koguse sedeleid välja kirjutanud, mõnel konverentsil käinud või muidu muljeid kogunud loomeinimesele stimuleerivas paigas. Urmas Sutropi Sirbis (6.09.2012) välja pakutud humanitaarteaduste siseaudit tundub paljudele väga tagurliku ideena.

Thomson Reutersile kuuluv andmebaas Web of Science (WoS) on Eesti humanitaaride seas peaaegu sõimusõna. Enamasti humanitaarid isegi ei tea, mis see on, kuigi bibliomeetria ise on humanitaaria üks valdkondadest. WoSi üheks osaks on kaunite kunstide ja humanitaarteaduste indeks (Arts and Humanities Citation Index ehk A&HCI), mis alustas oma eksistentsi alates 1980. aastast. Kui näiteks 2004. aastal ilmus Eesti postiaadressiga autoritelt 9 tööd ajakirjades, mida jälgib A&HCI, siis 2011. aastal oli Eesti humanitaaride panus juba 291 tööd.

Loo juures oleval joonisel on kujutatud Eestist, Lätist ja Soomest pärit tööde arv andmebaasis A&HCI viimasel 8 aastal (2004-2011). Eesti humanitaaride ligi 30 kordset viljakuse kasvu ei saa panna ainult nende suurenenud töökuse arvele. 2007. aastal toimus A&HCI laienemine ja muu hulgas hakati indekseerima 8 Eestis ilmuvat humanitaarajakirja: Trames, Eesti Rakenduslingvistika Aastaraamat, Linguistica Uralica, Tuna, Acta Historica Tallinnensia, Estonian Journal of Archeology, Folklore ja Kunstiteaduslikke Uurimusi.

Igal juhul on Eesti humanitaarid väga tublid olnud ja eelmisel aastal ilmunud ligikaudu 300 tööd tõstavad nad ka absoluutarvudes juba Soomega samale tasemele. See arv ei reeda kuidagi seda, et humanism hakkab Eestis välja surema.
Muidugi võivad «kõva» teaduse poole esindajad vaadata neile ligi 300 ilmunud tööle üleolevalt alla. 2011. aastal ilmus Eesti teadlastelt 1462 tööd ajakirjades, mida jälgib kogu teaduse «kõva» poole Science Citation Index (SCI). Kuid sellesse andmebaasi lisandus eelmisel aastal 1 516 028 (poolteist miljonit) uut kirjet. Seega on Eesti «kõva» teaduse osakaal maailma teadusest 0,96‰ ehk natuke vähem ühest promillist. A&HCIsse lisandus aga 2011. aastal 232 136 uut kirjet, millest Eesti humanitaaride panus moodustas 1,25‰. Seega on vähemalt koguselt Eesti humanitaaria panus maailma teadusesse juba praegu suhtarvudes oluliselt suurem kui Eesti füüsikute, keemikute ja bioloogide ühine panus SCIsse.

Kelle kahjuks või kelle õnneks, kuid humanitaarid pole seni veel aru saanud, et see on juba mõnda aega nende endi huvides, et teadusraha jagamisel võetaks üha rohkem arvesse seda, mida nad ise on irooniliselt nimetanud Eesti teaduse «pühaks lehmaks» ehk WoSiks. Hiljuti lisandus WoSi veel üks indeks Conference Proceedings Citation Index—Social Science & Humanities (CPCI-SSH), mis kallutab tasakaalu veelgi enam humanitaaria kasuks. Kõige tipuks hakkas WoS indekseerima ka raamatuid, mis on humanitaaride peamine suhtlusvahend.

Tundub, et humanitaarid võiksid Sutropi pakutud auditiga päri olla. Vähemalt A&HCIs arvesse minevate publikatsioonide mõttes pole seisu üle põhjust kurta. Eriti võrreldes Lätiga näib Eesti asuvat nagu teisel planeedil. Kuid inimese loomus on juba kord selline, et kui üks eesmärk on saavutatud, siis hakatakse püüdlema järgmist. Tahaks, et ilmunud töödel oleks mõju, mis tähendab, et neid loetakse, neist saadakse innustust ja tsiteeritakse omakorda järgmistes töödes. Karta on, et Eesti humanitaaria mõjukuse audit võiks näidata, et humanitaaride töös on liiga vähe originaalsust, kasinalt olulisi mõtteid ja ainult natuke leidlikke tähelepanekuid, mis sunniks neid töid viitama teiste uurijate poolt.

Kui geneetikud ja psühholoogid välja arvata, siis A&HCIi tsiteeritavuse üsna kitsukeses tipus leiab eelkõige semiootikuid (Kalevi Kull ja Timo Maran), arheolooge (Lembi Lõugas) ja mõned keeleteadlased (Eva Liina Asu ja Karl Pajusalu).

Kindlasti on õige, et ajakirjad, mida A&HCI indekseerib, ei kata humanitaarteadusi kuigi hästi. Näiteks Juri Lotmanil on A&HCI indekseeritud ajakirjades ilmunud 32 tööd, mida on üsna tagasihoidlikult viidatud. Kuid teised autorid, kes on avaldanud A&HCI ajakirjades, on viidanud kokku 2047 Lotmani tööle või kohale Lotmani töödes.

Näiteks WoSist palju demokraatlikum ja humanitaariasõbralikum otsingumootor Publish or Perish (PoP), mis toimetab Google Scholar’i kallal, leiab Lotmani töödele, millest paljud on ilmunud Tartu Ülikooli kirjastuse väljaandel, ligikaudu 10 000 viidet, mis iga aastaga kasvab veel paarisaja võrra (otsida tuleb eesnime algustähe kõigi kolme kujuga: I, J ja Y). Kõik see näitab, et Lotmanil oli ja on midagi olulist öelda maailmale isegi 20 aastat hiljem peale tema lahkumist.

Lihtne on leida PoP abil suure tsiteerimisjälje jätnud eesti soost humanitaare pagulaste seas. Kohe torkavad silma näiteks Ilse Lehiste 7262, Els Oksaar 1588, Jaan Puhvel 1208, Felix Oinas 860 ja Viktor Terras 598 viitega.

Kuna kakskümmend aastat vabadust ei ole kodumaal veel sellega võrreldavat suutnud luua, siis oleks ehk mõistlik mõelda, et viga võib endas peituda ja tuleb lihtsalt veidi muuta oma uurimis- ja eriti avaldamisharjumusi. Ma ei taha üldse olla irooniline, kuid tasuks veelkord mõelda, kas ikkagi on nii erutav teada saada, mida mujal maailmas tundmatu poetess kirjutas oma noorpõlves päevaraamatusse või kui ilusa kõvera joonistavad välja Eesti Vabariigi ekspordi mahud eelmise sajandi 30ndatel aastatel, kui nad korralikult kanda tabelisse.

Tuleb endale aru anda, et sellised pikantsed faktid, pedantlik statistika või mõne väärtteose tõlke kommentaar keeles, mida vähesed mõistavad, jätab enamiku haritud inimesi siin planeedil üsna külmaks.

Tasuks näiteks vaadata, millised teemad on pälvinud A&HCIs kõige suuremat tähelepanu viimasel viiel aastal. Mõned juhuslikult valitud näited: milline on õige radioaktiivse süsiniku dateerimise skaala, keeleuniversaalide müüdi purustamine, India elanikkonna põlvnemine kahest väga vanast populatsioonist ja oletus, et meie keel on varustatud «loomuliku pedagoogika» mooduliga, mis lubab lastel asjadest kiiresti aru saada.

Kui veidi suuremalt mõelda, siis on Eesti kirjanduses, kunstis või ajaloos piisavalt palju sellist, mis õiges pakendis on ka teistele rahvastele ja kultuuridele huvitav, õpetlik ja kordumatu.

Eesti humanitaaride seas näib alati olemas olnud üks valjuhäälne grupp, kes kurdab, et keegi neid ei armastata, ja tunneb, et neile tehakse ebaõiglaselt liiga. Lisaks üldisele maailmamurele kehastab selle grupi jaoks kurjust väiksearvuline valdavalt loodusteadusliku või tehnokraatliku taustaga teadusbürokraatia, kes nendne arvates näljutab Eesti humanitaariat kroonilise alarahastusega.

Lapseliku jonnimise asemel aitaks ehk paremini hoopis mingi teine sõnum. Näiteks: ise tahtsite, et me mängiksime «suure teaduse» reeglite järgi ja siin me nüüd oleme! Läti on nii kaugel maas, et pole enam nähagi. Soome on otse käeulatuses.