Janek Murakas: Ameerikalt on mõndagi õppida

Foto: SCANPIX

Viimsi keskkooli õpetaja Janek Murakas osales Ameerika Ühendriikides kuuenädalases õpetajate koolitusprogrammis. Nüüd kirjutab ta Õpetajate Lehes USA koolielust – paaristundidest, lühikestest vahetundidest, lõimumistundidest ja eriti kooliõpikutest, mis talle unustamatu mulje jätsid. Ta leiabb, et kõige rohkem annab õpetajale praktika välismaal koolis.

Selle aasta kevadel avanes mul võimalus osaleda kuuenädalases õpetajatele mõeldud koolitusprogrammis Ameerika Ühendriikides. Teaching Excellence and Achievement Program (TEA) on USA riigidepartemangu ja organisatsiooni IREX korraldatud vahetusprogramm n-ö vähem arenenud riikide õpetajatele. Eesti poolt koordineeris programmi tegevust Ameerika Ühendriikide saatkond Tallinnas.

Programmi mõte on anda õpetajatele üle maailma võimalus näha ja kogeda, kuidas toimib üks maailma suuremaid haridussüsteeme, jagada mõtteid ja ideid ning omandada praktilisi kogemusi, mida hiljem oma koolis kasutada saaks. Seekordsest koolitusest võttis osa ligi 90 õpetajat 29 riigist. Eestist valiti välja kaks õpetajat, lisaks mulle veel Reina Henn, kes siis veel õpetas Tallinna ühisgümnaasiumis, kuid nüüd töötab õpetajana hoopis Kasahstanis (ja seda tänu Ühendriikides loodud tutvustele).

Lühike vahetund

Kuue nädala vältel osalesid õpetajad võõrustava ülikooli korraldatud loengutel-seminaridel, käisid praktikal koolides, mis andis meile eriti palju. Meie grupi praktika toimus kaks korda nädalas Oaktoni keskkoolis, mis ajakirja Time hinnangul kuulub Ameerika saja parima kooli hulka. Mis nende nädalate jooksul silma hakkas?

Üldjuhul algavad Ameerikas koolides tunnid varem kui meil. Oaktonis algab koolipäev kõigil klassidel kell 7.20. Kõik on paaristunnid, mis kestavad 90 minutit. Vahetunnid on enamasti viie minuti pikkused, v.a pooletunnine söögipaus. Selgituseks öeldi, et see viis minutit on mõeldud õpilasele ühest klassiruumist teise liikumiseks ja mingeid lollusi ta selle ajaga enamasti teha ei jõua. Söögipausi ajal peavad kõik õpilased kogunema sööklasse, ka need, kel on oma toidupakk kaasas (ja enamikul on, sest sealne sööklatoit oli tõesti kole). Õpilased, kes liiguvad söögipausi ajal koridoris, peetakse kinni ja toimetatakse nn distsipliinikoordinaatori juurde, kes määrab vajadusel karistuse. Selline kord kehtib õpilaste ja töötajate turvalisuse tagamiseks. Õppetunnid lõpevad kõigil klassidel samuti ühel ajal, meie koolis kell 14.05. Seejärel suundub enamik õpilasi trenni või huviringi (sportimine on seal ülipopulaarne).

Lõimumistunnid

Igal nädalal tulevad ühel päeval õpilased kooli tund aega hiljem. See tund on mõeldud õpetajatele omavahelise koostöö arutamiseks. Enamasti istuvadki siis koos ühe õppetooli õpetajad, arutades, milliseid teemasid nad nädala jooksul läbivad ja milliseid materjale kasutavad. Antakse üksteisele nõu, mida ja kuidas paremini teha. See formaat tundus toimivat. Kui Eestis peab õpetaja end tihtipeale piisavalt targaks ja ei vaja või ei taha kellegi abi, siis seal oli iseenesest mõistetav, et kõik õppetegevused arutati omakeskis läbi.

Omaette teema oli ainetevaheline lõiming, mis meil kipub n-ö projektikeskseks muutuma. Ameerikas lõimitakse aineid otse tunnis. Kord nädalas on ühine tund, kus näiteks ühiskonnaõpetuse ja geograafia õpetaja annavad ühele klassile korraga tunni Euroopa Liidu teemadel. Loomulikult eeldab see, et õpetajad omavahel klapiksid, kuid mulle jätsid need lõimingutunnid küll väga hea mulje.

Valdkond, kus meil on kõvasti arenguruumi ja kus annab Ühendriikidest eeskuju võtta, on erivajadustega õpilaste harimine. Enamikus sealsetest koolidest on loobutud väikeklassidest ning püütud erivajadustega õpilasi tavaklassi integreerida. Tõsi, raskemates õppeainetes (enamasti reaalained) on erivajadustega õpilased ka seal omaette väikerühmades.

Kui tavaklassis on erivajadustega õpilasi palju, on seal lisaks aineõpetajale ka eripedagoog, kelle ülesanne ongi nende abistamine. Minu praktikaklassis juhtus olema Downi sündroomiga laps, kellel oli tõsiseid raskusi tekstide lugemise ja nendest aru saamisega. Tunnis oli tema kõrval eripedagoog. Kui lisaks erivajadustega õpilastele oli klassis ka lapsi, kelle emakeel ei olnud inglise keel, oli tunnis isegi kolm õpetajat korraga. See eeldas muidugi, et kõik need kolm üksteisega klapivad.

Õpik toetab ka õpetajat

Unustamatu mulje jätsid sealsed õpikud. Kuna kirjastused annavad välja nii paber- kui ka elektroonilise õpiku, siis õpilased õpikuid koju ei tassi – koduste ülesannete tegemisel saavad nad alati kasutada õpiku elektroonilist varianti. Sealne õpik on korralik abivahend ka õpetajale, sest lisatud on kõikvõimalikud multimeediavahendid, näiteks PowerPointi esitlused iga teema kohta, mis on õpetajale tohutu ajasääst. Lisatud on video- ja helifailid, mida meil tuleb tihti ebaseaduslikult internetiavarustest otsida, ei puudu ka mängud jms. Tavaliselt annab kirjastus kõik need vahendid koolile aastaks tasuta kasutada, et kool saaks veenduda, kas need sobivad õppetööks. Alles pärast katseperioodi langetatakse ostmise otsus.

Näis, kas ka meie kirjastused kunagi nii kaugele jõuavad. Senikaua oleks tore, kui õpikud vähemalt õigel ajal trükist tuleksid.