Juhtkiri: just nii peakski õigusriik käituma!

Pressikonverents Vahipataljoni ajateenijate väärkohtlemise uurimistulemuste kohta. Maaväe ülem kolonel Artur Tiganik ja Põhja kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Rene Brus. Foto: Mihkel Maripuu

Kaitseväe suhtumist vahipataljonis aset leidnud väidetava inimväärikuse solvamise juhtumisse tuleb igati tunnustada. Pateetikasse laskumist kartmata võib öelda, et ühes demokraatlikke väärtusi kandvas õigusriigis asjad just niimoodi käima peaksidki. Vahipataljoni kahe endise ajateenija esitatud kaebus väidetava ähvardamise ja alandamise pärast väliõppusel tõi kaasa teenistusliku juurdluse, mis viidi pikemata ka lõpule.

Mis tahes signaale, mis seavad löögi alla meie kaitsetahte, tuleb käsitleda kui julgeolekuriski ja võtta täie tõsidusega. See tähendabki viivitamata igakülgset uurimist, põhjendatud järeldusi ning selgitusi avalikkusele. Nüüd on juurdlus läbi viidud – alandamist ei tuvastatud, kuid asjasse segatud ohvitserid said liiga pikale veninud õppuse eest siiski kirjaliku noomituse.

Juhtum näitab, kui oluline on seesugusel puhul kommunikatsioon, suhtlemine avalikkusega. Kaitsevägi ja ka kaitseminister ei hakanud pead liiva alla peitma, hämama ega tormanud ka kaitsejõudude kõrget usalduskrediiti ära kasutades nii-öelda ummisjalu meediarünnakule. Valiti parim võimalik tee: lihtne, loogiline ja mõistetav. Juurdluse lõppedes korraldati tulemuste tutvustamiseks pressikonverents.

Kui ajakirjandus teema avaliku tähelepanu alla tõstis, kõlas siit-sealt väljaütlemisi stiilis «siidivendadele ongi ju vaja nuuti anda» ning «ajakirjandus poputab mõttetuid tegelasi». Seejuures tuleb tähele panna, et need ütlejad ise juhtisid tähelepanu kogu kaasuse juures kõrvalistele detailidele, samal ajal kui teenistusliku juurdluse algatamine oli juba fakt. Aeg-ajalt ikka veel lagedale ilmuv retoorika, nagu oleks avalik kriitika või tõstatatud küsimused midagi riigivastast, peaks Eestis olema möödanik.

Lisaks sellele, et riik käitus õigusriigile kohaselt, sai ka üpris klaariks, milliselt pinnalt võisid kaebuseni viinud erimeelsused tekkida. Ilmselt kasvasid ajateenijad teatud mõttes üle pea ning ohvitseride valitud lahendused olukorra paikapanemiseks polnud kõige sobivamad. Samas räägib asjaolu, et nüüdseks reservi arvatud ajateenijad teenistusliku juurdluse käigus enam täiendavale vestlusele ei ilmunud, ise enda eest.

Juhtum vahipataljonis kinnitab praegustele, kuid eriti tulevastele ajateenijatele, et kaitseväes on kord majas. Just see, ja mitte rusika õigus, näitab tegelikku jõudu ja kinnitab usaldusväärsust. Kokkuvõttes võime ju öelda ka nii, et oli üks vahejuhtum. Kuid samas teab ajalugu, et just väikesed vahejuhtumid, millele korrektselt ei reageerita, võivad ühel hetkel eskaleeruda millekski, mis pole ainult ebameeldiv, vaid lausa ohtlik.