Barroso sõnaus

Foto: A.Peegel

Kas teate, mis seob Franco Maria Malfattit, Sicco Mansholti, Francois-Xavier Ortolid, Roy Jenkinsit ja Gaston Thorni? Ehk aitab vihje – samasse ritta sobiks Jose Manuel Barroso nimi. Kõik nad on olnud Euroopa Komisjoni presidendid.

Ajalukku selle sõna mittekontorlikus tähenduses pole esimesest viiest läinud ükski. Ainus Euroopa tippbürokraat, kel selline ambitsioon olla võib, on Jacques Delors. Delors oli ametis rekordilised kaks ametiaega ja võib enda arvele kirjutada osa ühisturu ja euro evolutsioonist.

Ajalukku selle sõna halvas tähenduses läks luksemburglane Jacques Santer, kes oli sunnitud tagasi astuma korruptsiooniafääride tõttu. Romano Prodi läheb minevikku peamiselt ühena Silvio Berlusconi rivaalidest Itaalia poliitikas.

Nüüd on meil siis Barroso. Kunagine maoist ja hilisem Portugali peaminister. Nagu lõviosa tema eelkäijaist – eikeegi Euroopa suures poliitikas, kompromisskandidaat, ohutu valik.

Tony Blair paremal, Guy Verhofstadt (Belgia ekspeaminister) vasakul ning Barroso lava keskel pärast sulgede ja tolmu langemist kui jänes rahvaparteiliku mustkunstniku kübarast. Aasta oli siis 2004 (tuues Euroopale teiste asepresidentide seas ka Siim Kallase).

Barroso esimene ametiaeg kulus, nagu oligi arvata, mastikorvis Euroopa Liidu taglastusega tutvumisele. Ambitsioonikas portugallane sai hakkama peamisega: vaatamata hootisele sulgede katkumisele nii Pariisi kui Berliini poolt jäi talle hing sisse. Mitte just dzotileviskuja tüüpi Barroso saavutas enam, ta jäeti paika teiseks ametiajaks.

Tema peamine eelis võimalike rivaalide ees oli, et suured pealinnad teadsid, et Euroopa sisekriisis ei ole neil vaja Barrosost numbrit teha. Barroso oskas sõnu seada, aga tal puudusid suured ideed, programm ja nägemus.

Lissaboni leppega võinuks alata Barroso teine tulemine, kui tema meetünni poleks sattunud tõrvatilk Herman Von Rompuy näol. Samuti presidenditiitliga Rompuyst (meil on ta küll eesistuja) sai takjas Barroso sabas, millelt viimane pole suutnud pilku pöörata. Riigi- ja valitsusjuhtide tippkohtumisi juhtiv Van Rompuy on osav manipulaator, varjutades Barrosot igal pöördel. Sündmustele lähedalseisvad ametnikud Brüsselis on nentinud, et ega peale maadejagamise van Rompuy’ga Barrosol palju energiat üle jäägi.

Kuni neljapäevani, mil Barroso ajalukku minemise instinkt kirgastus. «Rahvusriikide föderatsioon» on neologism, mille esmakasutamise au kuulub portugallasele. Mõiste peamine hea omadus on, et see on selgem kui «föderatsioonide rahvusriik». Sõnaühendis on midagi nii Prantsusmaa («rahvusriikide Euroopa») kui ka Saksamaa jaoks (Merkeli eelarve-, pangandus- jms liidud).

Kuid Barroso «olukorrast kontinendil»-kõne (milles vastupidiselt Eestis ringlevale väärarusaamale oli pangandusel äärmiselt tagasihoidlik roll) ei erinenud ühes määravas mõttes kõikidest tema eelnevatest sõnavõttudest: rakendatavaid (inglise keeli actionable) mõtteid selles polnud.

Erinevalt nemesis van Rompuyst, kes päev hiljem tuli välja mõttega anda eurotsoonile ühine eelarve ja oma parlamentaarne assamblee.