Shin Dong-hyuk sündis Põhja-Korea vangilaagris 1982. aastal. Kui ta oli 14, nägi ta pealt oma ema ja venna hukkamist. 23-aastaselt põgenes Shin sellest maapealsest põrgust ning jõudis vabasse maailma, kus ajakirjanik Blaine Harden kirjutas tema vapustavast saatusest raamatu. Martti Puukko intervjueeris Helsingis nii Shin Dong-hyuki kui ka Blaine Hardenit.
Shin Dong-hyuk sündis ja elas esimesed 23 eluaastat kohas, mida võime täiesti põhjendatult nimetada maapealseks põrguks. Sunnitöö, nälg, surm, piinamine ja üksteise peale kaebamine olid laagri argielus kesksel kohal. Shin Dong-hyuki lugu on nii jube, et sooviks, et see poleks tõsi. Paraku on see siiski tõsilugu. Isegi Amnesty Internationali palju näinud uurijad peavad poliitvangide olukorda Põhja-Korea laagrites kõiki muid jubedusi ületavaks, ütles Päivi Mattila Amnesty Soome osakonnast.
Shin ütles mulle, et ta esimene lapsepõlvemälestus on ajast, mil ta oli umbes viieaastane ning ta viidi koos emaga vaatama avalikku hukkamist. Shin kartis relvade tekitatud helisid. Ta hakkas laagris koolis käima umbes kuueaastaselt. Õpetati lugemist, kirjutamist ja arvutamist. Suur osa kooliajast kulutati laagri julmade reeglite selgeks õpetamisele. Shin nägi oma silmaga, kuidas õpetaja peksis tema klassikaaslase klassi ees kaardikepiga surnuks.
13-aastaselt kaebas Shin laagrivõimudele oma ema ja venna peale, kuna nood plaanitsesid põgenemist. Siis tundis ta ema ja venna vastu vaid viha, sest põgenemiskatsega oleksid nad ohustanud ka Shini elu – laagri reeglite järgi hukati ka need, kes teadsid põgenemisplaanidest, aga jätsid sellest teatamata.
Vanglas piinati Shini jõhkralt. Selle tagajärjel oleks ta tõenäoliselt surnud, kui poleks sattunud samasse kongi vanema mehega, keda ta kutsus onuks. «Onu oli esimene, kes oli mu suhtes inimlik,» rääkis Shin. «Ta aitas mul paraneda piinamisel tekitatud haavadest ja vaevadest. Tema hoolitsus ja sõbralik jutt aitasid mul toibuda.»
Pärast maa-alusest vanglast väljatoomist nägi Shin pealt, kuidas ta ema ja vend hukati. Kohutavatele oludele vaatamata ei mõelnud Shin vangilaagris kordagi enesetapust. «Vangilaagris oli mu ainus eesmärk hinges püsida,» ütles Shin.
Pärast paljusid värvikaid keerdkäike õnnestus Shinil 23-aastaselt vangilaagrist põgeneda. Talle tähendas laagrist pääsemine elu suurimat kultuurišokki. Teda hämmastas isegi see, et inimesed kõnnivad vabalt tänaval. Laagris valvati kõiki minemisi ja tulemisi
Kui Shin jõudis põgenedes Hiinasse, sai ta esimest korda teada, et maailmas on selliseid imesid nagu näiteks raadio. «Vangilaagris puudus igasugune massikommunikatsioon, seal ei olnud ajalehti, raadiot ega ammugi mitte televiisoreid,» rääkis Shin.
Hiinas oli Shin kogu aeg ohus, sest Hiina annab põgenikke Põhja-Koreale välja. Mitu rahvusvaheliste suhete analüütikut arvab, et Hiina võiks mõjutada Põhja-Koread paremaks muutuma. Shin ei usu sellesse sugugi ja ütles mulle: «Ka Hiina on olemuselt kommunistlik diktatuur. Mina isiklikult ei usu, et Hiina võiks tekitada Põhja-Koreas positiivseid muutusi.»
Seepärast põgenes Shin edasi, jõudes lõpuks Lõuna-Korea pealinna Souli.