Marek Tamm: turutõrge ja kultuuritõkestus

Marek Tamm Foto: SCANPIX

Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist.  Septembris avaldab arvamust ajaloolane Marek Tamm.

Kultuuriminister Rein Lang andis hiljuti sümpaatselt avameelse intervjuu ajalehele Raplamaa Sõnumid. Selles on tema arusaam kultuuripoliitikast avatud palju klaarimalt kui ükskõik millises Reformierakonna ametlikus dokumendis.

Kui katsuda lühidalt ministri platvorm kokku võtta (palun ette vabandust võimalike lihtsustuste pärast), siis ideaalis peaks kultuur toimima turumajanduslike reeglite järgi, kus looming sünnib vaba konkurentsi tingimustes ja selle väärtus kujuneb nõudmise-pakkumise suhte tulemusena.

Paraku ei toimi selline ideaalne kultuuriturg alati veatult, vaid selles esineb takistusi, mida Lang nimetab läinud sajandi majandusteadlaste eeskujul «turutõrgeteks». Need on olukorrad, kus ilmneb (kultuuri)turu küündimatus, kus «nähtamatu käsi» vajab appi «nähtavat kätt» ehk riigi sekkumist. Lang toonitab: «Riik saab sekkuda ainult siis, kui on olemas turutõrge. Kõik muu, mis toimub turumajandusliku reegli järgi, peab ikkagi turumajanduslikult ka toimuma.»

Kultuuriturutõrgete seas toob Lang näiteks «eestikeelsete tüvitekstide» loomise. Kui majandusmehhanismid ei luba neid tüvitekste (nimetagem neid siis edaspidi tõrketekstideks) luua «või devalveerub see mingisuguseks sülditootmiseks», siis peabki kultuuriministeerium appi tõttama. Abil on aga mõistagi piirid, st see peab piirduma üksnes turutõrke leevendamisega, mitte kirjanike poputamisega (nt neile stipendiume makstes).

Kuid turuloogika ei puuduta mõistagi pelgalt kirjandust, vaid kogu kultuurivaldkonda, sh teatrit: «Me peame selle poole liikuma, et üha rohkem on teatrietendus turumajandusliku suhtega,» sedastab kultuuriminister, ent lisab kohe, et siingi tuleb säilitada riigi toetus turutõrke ületamiseks. Kuid hoidku selle eest, et mõni teater pelgalt «looks kõrget kunsti ja käiks välismaal, teeks koostööprojekte igasuguste teiste teatritega»; nemad eiraksid sellega turu nõudmisi (sest tarbijaid see kõrge kunst ligi ei meelita) ja poleks seega ära teeninud abi turutõrke ületamisel.

Selliseid stiilipuhtaid (kultuuri)turufundamentalistlikke mõtteid ei kohta meie avalikus arutelus sageli ja on hea meel, et Lang võttis vaevaks neid sõnastada. Kuid on ütlematagi selge, et see pole ainus viis kultuuri toimet ja tähendust käsitada. Vastasseisu ilu mõttes tooksin siia kõrvale ühe teise lähenemise, mille on sõnastanud Kalle Lasn – Eestis sündinud Kanada ajakirjanik ja aktivist.

Lasn ei pea turumajandust ja tarbimiskultuuri ainuvõimalikuks elukorralduseks, vastupidi, ta on pühendunud nende õõnestamisele. Oma võitlustaktikat nimetab ta «kultuuritõkestuseks» (i.k culture jam), see seisneb korporatsioonide ja reklaamikampaaniate parodeerimises, võitluses tarbimis- ja meediasõltuvusega. «Me oleme rahvana kaotanud oma hääle, oleme kaotanud võime ja jõu luua oma kultuuri altpoolt ülespoole,» nendib Lasn oma raamatus «Kultuuritõkestus» (1999, e.k 2005). Lisades: «Me peame selle võime ja jõu enda kätte uuesti tagasi võitma.»

Lõivuga löövusele võiks nentida, et kui Langile on kultuur turutõrge, siis Lasnile on turg kultuuritõrge. Kui Lang näeb kultuuri toetamist turumajanduse turgutamisena, siis Lasni silmis on kultuuri eesmärk turumajandust tõkestada. Mulle meeldib, kui poliitik lähtub selgest maailmavaatest, ent mind häirib, kui seda pakutakse paratamatu pähe (kohe intervjuu alguses teatab minister: «Turumajandus on turumajandus. Siin ei ole täna teha tuhkagi.»). Turg ja tarbimine pole ainus võimalus kultuurist mõelda. Kui oleks, siis me enam ei mõtleks, vähemalt mitte eesti keeles.