Professor Halliki Harro-Loit hoiatab värskes Sirbis autoritaarse vaimu ja salapoliitika levimise eest teadusraha jagamisel Eesti Teadusagentuuris. Nii nagu ajaloos, on ka praegu autoritaarse vaimu kujunemine jälgitav tekstide analüüsi abil. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli täismahus.
Eesti avalikkuse tähelepanu on raisatud mitme kõrgharidust ja teadust puudutava pseudouudise ja skandaali peale. Küll on ilma andmeteta ja suurte üldistustega hinnatud Eesti kõrghariduse kvaliteeti, küll tähtsustatud minister Aaviksoo kõrgkoolipedagoogikat lihtsustavat väidet, et loenguid pole enam vaja; konstrueeritud skandaali väidetavast kelmusest Tartu ülikoolis, ilma sisuliste andmeteta selle kohta, mis tegelikult on toimunud. Selliste ja muudegi pseudoteemade tõstatamisega on varjatud suurt väärtuste konflikti Eesti teaduspoliitikas, mis omakorda otseselt mõjutab kõrgharidust ja muu hulgas ka seda, milliste õpetajate käe alla vanemad oma lapsed 10–15 aasta pärast saadavad. Nimelt: millist teadust vajab meie riik, kuidas mõõta teaduse kvaliteeti, kes isikuliselt vastutavad praegu vastu võetud otsuste eest?
Avalikkuses on – tugevasti meedia mõjul – konstrueeritud hoiak, et teaduse finantseerimine on üks keeruline värk, millest normaalne inimene nagunii ei huvitu. Sellise suhtumise varjust tehakse meie teaduse rahastamise sisulised otsused nii varjatult, et isegi teadlaskond ei saa seda jälgida. Kuulujutt on muutunud – samamoodi kui Pariisis enne suurt Prantsuse revolutsiooni – kõige olulisemaks teabekanaliks. Siiski, kui hoolega lugeda ja analüüsida olemasolevaid avalikke ja poolavalikke dokumente, nähtub, kuidas ühes valdkonnas kujundatakse vaikivat ajastut. Paraku on kõrgharidust ja teadust (neid ei saa tänapäeval lahutada) puudutavad otsused määrava tähtsusega, sest kompetentsi ülesehitamine kõrghariduses ja teaduses võtab aega aastaid ja aastakümneid. Väga valus tõdemus on see, et kakskümmend aastat üsna väikese inimressursiga tehtud jõupingutused viia Eesti ühiskonna uurimine selles valdkonnas rahvusvaheliselt aktsepteeritavale kõrgtasemele, on võimalik mõne aastaga välja suretada.
Avalikkus vaikimisvande all
Vaadakem otsa faktidele ning mulle kättesaadavatele ja avalikele tekstidele. 2012. aastal pidi muudetama kogu senist teaduse rahastamist. Uue süsteemi eesmärgina on deklareeritud teadusagentuuri veebilehel: «Institutsionaalne uurimistoetus on teadus- ja arendusasutuse kõrgetasemelise (allajoonimine – H. H-L.) teadus- ja arendustegevuse ja uurimisteemade rahastamiseks, teadus- ja arendusasutuse teadus- ja arendustegevuse järjepidevuse tagamiseks …»
Kuidas tegelikud otsused neid sõnu toetavad, või ei toeta? Igal sõnal on tähendus. Näiteks «kõrgetasemeline» ja «tipptase» võivad tähendada vägagi erinevaid otsuseid. Aga sellest hiljem.
Uue süsteemi kohaselt pidid ülikoolid ja teadusasutused esitama 30. aprilliks teadusprojektide koondtaotluse, mis koosneb eri uurimisrühmade taotlustest. Hiljem on selgunud, et jagamisele pidi tulema umbes kuus miljonit eurot avalikku raha.
27. aprilliks 2012 ei olnud ametlikult taotluste hindamiskriteeriume. TÜ senati 27. aprilli protokollist loeme:
«K. Haller: Kõige suurem probleem on selles, et kuigi määrus on vastu võetud, siis juhendid ja detailsemad regulatsioonid on puudu või tehtud protsessi käigus. Näiteks infotundides Tallinnas ja Tartus on antud teineteist välistavat informatsiooni.»
Hindamiskriteeriumid kinnitati Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 24.05.2012. a käskkirjaga nr 1-1.4/12/5. Selle käskkirja lisas esitati hindamisjuhend, mis on ingliskeelne ja suunatud välisretsensentidele. Teisisõnu: kriteeriumid, mille järgi hakati otsustama, millised teemad ja grupid raha saavad, moodustati alles pärast taotluste laekumist. Kuigi, jah, sahistatakse, et mõned rühmad teadsid mõningaid kriteeriume juba taotluste tegemise ajal. Hindamiskriteeriumide üle, mõistagi, mingit avalikku arutelu ei toimunud.
30. märtsil 2012 peatus TÜ senat hindamiskriteeriumidel. Kolm olulist sõnavõttu heidavad valgust sellele, et tegelik teaduspoliitika kujundatigi TA hindamisnõukogus (15 liiget) kinniste uste taga:
«J. Vilo: … hindamisnõukogu liikmena … olen andnud ka vaikimisvande (allajoonimine – H. H-L.). Hindamisnõukogu kutsuti kokku esimest korda teisipäeval ja ka seal alustati täpselt samadest küsimustest: millised on hindamisjuhised ja et neid tegelikult ei ole. See filosoofia, mis teadlaskonda ees ootab, on vaja kujundada. Teaduse rahastamisel tahetakse toetada tugevaid teemasid. Kas see tähendab, et tuleb kasvatada teemade mahtu või anda sinna, kus on tugevus? Mantra on see, et raha ei ole ega tule, toimub ainult ümberjagamine. Eesti teadlaskonnas on erinevaid soove, üks tahab üht, teine teist. Tartu Ülikool peaks võtma seisukoha, et peame toetama ja tugevdama maailmatasemel teadust. Milliseid kriteeriume peame veel arvesse võtma?»
Viimast küsimust ei ole hiljem avalikult arutatud. Samas senati protokollis on veel üks tähenduslik sõnavõtt (kusjuures ärgu lugeja pahandagu, et sõnavõtud justkui oleksid kontekstist välja rebitud, sest iga sõnavõtja alustas nagunii ise uut alateemat):
«J. Allik: Tundub, et mure hindamiskriteeriumite pärast ei saa olla väga suur, sest peale mõne üksiku uue liikme koosneb hindamisnõukogu nendest, kes on siiamaani raha jaganud (allajoonimine – H. H-L.). Need on ETF-i ekspertkomisjonide esimehed ja endise teaduskompetentsi nõukogu liikmed, kellest suur osa on Tartu ülikooli professorid. Ka hindamiskriteeriumid on ammu teada, need on täitmislehekülje1. Olen süüdi, sest koos M. Zobeliga me selle avantüüri oma kirjaga kunagi alustasime …»
Võib-olla tõesti olid kriteeriumid mõnele uurijale ammu teada. Suuremale osale mitte, sest kui haridusministeeriumis oli teabepäev, siis vonkles teadlaste järjekord Tartus vana pangamaja trepist alla ja peaaegu uksest välja, põhiliselt taheti ikka teada, et millised on kvalifitseeruvate teadlaste «tunnused» ja kas sotsiaal-, humanitaar- ja loodusteadlased konkureerivad samade kriteeriumide alusel. Olulisem on aga see, et meie teaduspoliitika kujundamisel on legaliseerunud hoiak, et kriteeriumide pärast pole vaja muretseda, sest raha jagavad ju ikka need, kes seda alati teinud on. Minu uurimisvaldkonnas on aga üks pöidlareegel: võim korrumpeerib. Rahajagamine on võimukasutus.
Kas sellest olukorras saanuks keegi nõuda selgust? Mul ei ole võimalik jälgida otsustuskogude arutelusid teistes kõrgkoolides ja teadusasutustes, sest nende kasutajate ring on piiratud. Tartu ülikooli senati 27. aprilli protokollis on kirjas:
«J. Allik: Vaatame pigem tulevikku. Institutsionaalsete grantide puhul on meil väga vähe teha, sest töö juba käib.» (allajoonimine – H. H-L.)
27. aprillil ütleb rektor:
«A. Karis: Senatil on õigus ka öelda, et me ei esita ühtegi taotlust, ja paluda protsess peatada. Kui oli näha, et me ei ole rahul, oleksime saanud esitada ETAGile ülikooli senati seisukohad, et see protsess peatada. Me ei ole seda võimalust kasutanud. Täna on seda peatada natuke hilja (allajoonimine – H. H-L.), kuigi meil on ka see õigus.»
Hääletamisele pandi aga hoopis küsimus: kas saata taotlused edasi? Hääletamisele ei pandud küsimust, kas protsess peatada kuni reeglite selgumiseni.
Nii lihtne see ongi. Ma käsitlen sellist koosolekute otsuseprotsessiga manipuleerimise võtet oma õpetatavatel kursustel. Senati liikmed on tõstatanud mitmesuguseid probleeme.
Näiteks küsib professor Margit Sutrop 27. aprillil: «Kuid oleme komisjoni panemas olukorda, kus nad vaatavad ainult taotluse headust, kuid ei saa otsustada, milliseid alasid tuleks Eestis arendada ja milliseid eelisarendada. Üllatav on, et TAO ja teadusprorektor on kogu aeg rääkinud, et peame valima välja alad, mis on nišid ja kus oleme tugevad. Institutsionaalse hindamise ettevalmistamine oleks pidanud seda võimaldama ja võimaldama ka seda, et peaksime vaatama hoolitsevalt, kas on alasid, mida peame aitama, sest need on Eestile ja Tartu Ülikoolile väga vajalikud. Ülikool pole praegu teinud mingit strateegilist otsust ja me pole järjekordselt arutanud, millised alad on Eestile ja ülikoolile tähtsad. Ülikool pole seda teinud aastate jooksul.»
Kogu võim ekspertidele
Spetsiifilisi detaile on palju, kuid kogu protsessile on omane läbipaistmatus ja ebaselgus. Kriteeriumid võeti küll vastu ja lingil http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/05/IUT-taotluste-hindamisjuhendi-kinnitamine-LISA.pdf on need ka kättesaadavad. Selle lingi sain, kordan, teabenõude korras, augustikuus. Kelle poolt ja miks just sellised 49 küsimust ekspertidele formuleeriti, pole teada. Mitmed küsimused ekspertidele olid ka sellised, mida taotlustes üldse ei pidanud märkima ja mida ka teadlaste andmebaas eraldi ei sisalda. Eksperdid on lähtunud hindamisel eri kriteeriumidest (näiteks jätkuteemasid on mõnel puhul hinnatud kui nullist algavat, teise teema puhul aga kui jätkuvat); rahvusvaheliste ja kodumaiste projektide kohta, mis on numbriline näitaja, pole skaalat olemaski jne. Samuti pole teada, millise eriala eksperdid taotlusi hindasid (ja see on oluline, sest selleks et hinnata näiteks innovaatilisust, peab olema kursis tõesti just vastavas valdkonnas publitseerituga); eesti teadlaskond ei tea, kas ja kui palju hindamisnõukogu hindeid langetas või tõstis, ja mille alusel. Jne.
Hindamiseks oli ekspertidel aega vaid paar-kolm nädalat. Mitte kusagil ei ole protseduuriliselt jälgitav see, kuidas tagati eksperdihinnangute kvaliteet. Kohati tundub, et tegelikult ei tagatudki. (Näiteks küsimusele «Kas hüpoteesid/uurimisküsimused on arusaadavad?» vastab retsensent, et puudub üldine uurimisküsimus jms.)
Veelgi enam, keegi ei ole kusagil arutlenud selle üle, millised on hindamiskriteeriumid, mis tagavad selle, et eesti teadus- ja kõrgharidus oleks see, mida tõesti on vaja. Justkui endastmõistetavalt räägitakse ainult rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisest teadusest. Aga mida on Eesti ühiskonnale vaja? Suur osa rahvusvahelisest tippteadusest tehakse globaalsete ressurssidega, aga Eesti probleemidega spetsiifilisemalt küll euro- ega globaalprojekt ei tegele.
Ootamatult oluliseks sotisaal- ja humanitaarteaduste jaoks kujunes uurimisgrupi hindamine. Tugevaks osutusid need, kus piisavalt eakaid, kellel on kogunenud nii tsiteeringuid kui ka õnnestunult juhendatud doktoritöid. Tugevuseks oli ka teema koherentsus. Kui loodusteadustes on hea, kui kõik uurimisgrupi rahvusvahelise tunnustusega teadlased tegutsevad enam-vähem sama teema raames, siis sotsiaal- ja humanitaarteaduste puhul on see ebamõistlik. Liiga palju inimesi ühe ja sama teemaga tegelemas ei ole majanduslikult võimalik, mõnel erialal ei mahuks mitmed teadlased meie kohaliku empiirikaga ka vähestesse kõrgetasemelistesse ajakirjadesse. Need on mõned näited faktoritest, mis teevad ühiskonnauurijatel ja humanitaaraladel konkureerimise lootusetuks.
See aga, et peaaegu kogu otsustusvõim koondati 15 eksperdist koosneva hindamisnõukogu kätte, avab järgmise tõsise probleemi: huvide konflikti vältimine. Huvide konflikt on teaduseetikas suur teema, mida Euroopa teaduse hindamise puhul püütakse peensusteni vältida. Kui inimene on näiteks kirjutanud ühisartikleid taotlejaga, olnud ühises uurijate võrgustikus, isegi on taotlejatega ühest ülikoolist või riigist – siis teda hindajana ei kasutata.
28. augustil teadusagentuurist teadlastele saadetud kirjast aga loeme: «Taotlusi, millistega oli seotud hindamisnõukogu liige (selliseid oli neli – H. H-L.), retsenseerisid kaks välis- ja üks kodumaine ekspert. Huvide konflikti vältimiseks hindas nende taotlusi selleks Eesti Teadusagentuuri moodustatud komisjon …»
Huvide konflikti vältimine
Vormiliselt oleks nagu selles mõttes kõik korras, et taotlusi, kus hindamiskomisjoni liige oli taotleja või taotluses põhitäitja, ta ise ei hinnanud. Üldine tava on aga, et hindaja ei tohi kujundada protsesse, milles ta ise on otseselt või kaudselt rahasaaja rollis. Kui me lehest loeme järjekordse skandaali kohta, et ametnikud on olnud seotud hanke saanud projektiga, siis eesti teaduses on selline huvide konflikt alati sees olnud, sest meie teadus on nii väike, et kõik on kõigiga seotud.
Eestis on tõesti raske, kuid mitte võimatu, ära hoida, et ühishuvid ja sõbrasuhted otsustusi juhivad. Siin on aga olemas lihtne lahendus: võimalikult suur läbipaistvus ja võimalikult selged reeglid enne protsesside käivitamist. Ehk teisisõnu: hilisem väide, et taotleja «läks siis toast välja, kui tema taotlust arutati» on täpselt sama väärtusetu kui poliitikute väited «ma ei teadnud, mida minu alluvuses tehti».
Lihtsalt öeldes: kui kriminaalmenetluses kehtib süütuse eeldamine, siis huvide konflikti puhul ei piisa tagantjärele antud selgitustest. Isegi siis, kui selgitusi annavad kenad inimesed kenasti ja usaldusväärses sõnastuses. Väide, et inimesed ei julge oma arvamust ausalt öelda, kui nad on identifitseeritavad, ei kehti siis, kui need inimesed teostavad võimu. Rahajagamine on võimu teostamine. Otsustuskogudes osalemine on võimu teostamine. Ja kui inimene kardab oma argumentidega olla avalikkuses, siis ei ole need järelikult piisavalt põhjendatud. On, mida peljata. On hämmastav, et inimesed oskavad näha võimu teostamist poliitikute puhul, aga mitte infoühiskonnale nii olulises valdkonnas, nagu seda on teadus ja haridus.
Aga kõige tõsisem probleem selle juures on, et Eesti teadlaskond on vaikimisi vaikiva ajastu omaks võtnud. Ei ülikooli senat ega nõukogu (ega ka ükski teine ülikool ega teadusasutus) ei tõmmanud pidurit, kui uus süsteem käivitus, ilma et mängureeglid oleksid olnud avalikud ja selgeks vaieldud.
Teisisõnu: kuueks aastaks on tehtud olulised teadus- ja kõrgharidust kujundavad poliitilised otsused, kus otsuste tegemise alus on täiesti läbipaistmatu. Ja kõik on sellega rahul, sest toimib jaga ja valitse põhimõte. Kes raha said, ei taha sõna võtta, sest siis järgmine kord ei pruugi enam raha saada. Kui sõna võtavad need, kes raha ei saanud, on kohe argument: vaidled sellepärast, et sa raha ei saanud. Ma ei ole kohanud oma ühiskonna uurijate valdkonnas küll ühtegi teemajuhti, kes ei tunnistaks ausas ja läbipaistvas konkurentsis rahata jäämist kui vajadust õppida.
Ja nii on teadlaskond saamas Stalini lammasteks. Meie moraalne tundlikkus teaduseetika osas piirneb uuringueetikaga (nt bioeetika, loomkatsete eetika jms). Mis puutub aga sellesse, et tagada kogu teaduse hindamise avalikkus ja läbipaistvus, siis konfidentsiaalsuse tagamine on domineeriv väärtus, mis aja jooksul üha laieneb. (See väljendub ka muu hulgas näiteks selles, et TÜ senatis toimunud arutelu 2012. aasta juunis akadeemiliste ametikohtade valimise üle lähtepunktiks oli isikuandmete kaitsmise vajadus kui domineeriv väärtus, mitte avalikkuse võimalus jälgida protsesse.)
Väikeste, näiliselt üksteisesse mittepuutuvate otsustega või otsustamatusega saavutatakse üha suurem salastatus, kuni tervikprotsess muutub häguseks.
Autoritaarses režiimis toimivat kommunikatsiooni uurinud teadlasena võin öelda, et ei stalinism ega Eesti vaikiv ajastu ei tulnud üleöö. Inimesed andsid oma vabaduse ise järk-järgult ära. Kusjuures, nii nagu ajaloos, on ka praegu autoritaarse vaimu kujunemine jälgitav tekstide analüüsi abil.
Paradoks on see, et Eesti on igasugustes maailma pingeridades (need on meie kultuuris nii otsustava tähtsusega ja neisse suhtutakse ebakriitiliselt) sõnavabaduse, olgem täpsed – ajakirjandusvabaduse – poolest tipus. Jah, ajakirjandusvabadus on meil tõesti olemas. Paraku ei aita ajakirjandusvabadus üksi valvata poliitika teostamise üle, sest ajakirjandus oma väikese inim- ja raharessursiga lihtsalt ei hammusta läbi samm-sammult, eri otsustustasanditel ja varjatult kulgevate protsesside käiku. Veelgi enam, infoajastul ühiskonnas toimivad protsessid on nii keerulised, et demokraatliku valitsemiskorra jäänused võivad toimida vaid olukorras, kus enam kui pooltel kodanikel on väga hea haridus. Ühiskond, kus suurem osa valijatest pole mitte üksnes parteides pettunud, vaid ei suuda ka esitada kriitilisi küsimusi, kannab vaid demokraatliku riigi silti. Kui selles riigis võimu teostajatel ja kultuurikandjatel kaob moraalne tundlikkus, siis … tulebki «loomade farm».
Isiklik märkus. Inimesed, kes on eri aegadel proovinud avalikult kritiseerida teaduspoliitikat, on öelnud, et see on teaduslik enesetapp. Ajakirjandusprofessorina on mul aga lisaks rahvusvahelistele 1.1. ja 1.2 kategooria artiklite avaldamisele ja tsiteeringute kollektsioneerimisele; rahvusvahelise rahastuse hankimisele ja vastavate projektide täitmisele; õpetamisele kõigil kolmel õppetasemel, eriti aga doktorantide edukale juhendamisele … ka veel moraalne kohustus mitte «anda Eestit ära ühegi kahurilasuta». Väljend on pärit eesti esimeselt ajakirjandusprofessorilt Juhan Peeglilt, kes seda äraandmist elu lõpuni hinges kandis. Mitte et meil lisaks tsiteeritavusele professorite moraalsetest kohustustest eriti kusagil juttu tehtaks. Lihtsalt mina ise põlvnen akadeemilises mõttes sellisest vereliinist, kus kultuuri teenimine ja oma põhimõtete juurde jäämine poliitilistest tuultest sõltumatult on küsimused, millele ma pean pidevalt enda sees vastuseid otsima.
