Juhtkiri: lihtsalt puhas kurjus, ei midagi muud

Põlev auto USA diplomaatilise esinduse territooriumil Banghazis Liibüas. Foto: SCANPIX

Tõenäoliselt egiptuse päritolu, praegu Ameerikas elava kopti­kristlase Nakoula Basseley Nakoula tehtud film «Moslemite süütus» on vägivaldsete rahutuste laines nõudnud juba USA suursaadiku ja kolme ametniku elu Liibüas. Filmirahutused pole aga veel läbi.

Tegelikult puudub igasugune võimalus esialgu pseudonüümi Sam Bacile kasutanud ja oma juudi päritolule viidanud mehe teole õigustust otsida. Peab mees end ehk praegusaegseks ristisõdijaks? Ilmselt küll, sest milleks muidu vihjed juudi juurtele ja juudi rahastajatele – ikka selleks, et moslemite reaktsioonid oleksid teravamad.

Mäletatavasti jahmatas kogu maailma Taani pilapiltide skandaal 2006. aastal. Toona oli veel vähe neid, kes suutnuks ennustada märulit, mis järgnes Põhja-Euroopa väikeriigi ajalehes avaldatud prohvet Muhamedi kujutavatele karikatuuridele. Rumala juhuse tõttu põletatud leheküljed koraanist sundisid aga rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude komandöri Afganistanis kindral John R. Allenit tänavu veebruaris vabandust paluma.

USA pastor Terry Jones, kellest ilma internetita ei teaks peale Florida osariigi karismaatiliste kristlaste keegi, on kahel korral initsieerinud koraani põletamise hoolimata sellest, et esimesele korrale järgnesid rahutused, milles hukkus 12 inimest, nende hulgas seitse ÜRO töötajat. Seda rikkalikku kogemuste pagasit arvestades pole Nakoula Basseley Nakoula eesmärke võimalik tõlgendada muud moodi kui sügavalt pahatahtlikena.

Kultuuridevahelise konflikti sügavust näitab aga asjaolu, et kuni filmi treiler rippus Youtube’is, ei huvitanud see kedagi. Massirahutused puhkesid siis, kui üks Egiptuse telekanal näitas araabia keelde tõlgitud katkeid. Väheusutav, et too telekanal auditooriumi reaktsioone ette ei näinud. See omakorda tähendab, et äärmuslased mõlemal poolel on väga varmad kaasa minema üksteise provokatsioonidega.

Meile võib moslemite pahameel mõistetamatuks jääda. Monty Pythoni religioonisatiiriline «Briani elu» kuulub praeguseks Euroopa huumoriklassikasse. Ent toona, 1979. aastal pelgasid filmi rahastajad publiku reaktsioone ning filmi levitamine oli aastaid keelatud Iirimaal ja Norras. Kuid selles ongi oluline vahe: võime enda üle naerda tähendab enesekriitika olemasolu, teiste naeruvääristamine on aga mõnitus.

Igasugune äärmuslus on halb, ükskõik, millel see põhineb või mis on selle eesmärk. Ühe religiooni tõlgendamine vaenulikult teise religiooni esindajate poolt, interpreteerides meelevaldselt ja kontekstist välja kistult ajaloolisi fakte, pannes ohtu inimelusid ja hävitades pisimagi võimaliku tolerantsus­idu, on puhas kurjus, mida laidavad üksmeelselt kõik religioonid.

Seekordseks pahameeleallikaks olev film on aga nii kehv, et ainus, keda see tegelikult häbistab, on filmi loojad. Selles võib igaüks Youtube’i vahendusel ise veenduda.