Angela Merkel on teinud suhtumises Kreekasse kannapöörde. Nüüd soovib Saksamaa kantsler iga hinna eest takistada Ateenal eurotsoonist lahkumist – isegi kui see tähendab troika peatse aruande arvude kohendamist. Saksamaa juhi silmis on ülioluline vältida nõndanimetatud Grexiti tagajärgi enne järgmisel aastal peetavaid üldvalimisi, kirjutavad kommentaatorid Konstantin von Hammerstein, Christian Reiermann ja Christoph Schult.
Mantra on teatavasti lühike fraas, vormel, mida mediteerimiseks aina uuesti korratakse. Neid võib lausuda, laulda, sosistada, vaimus korrata või isegi kirja panna ja alla neelata.
Saksamaa kantsler on viimasel ajal langetanud otsuse kõneldava versiooni kasuks, mis on ka kõige tavalisem. Angela Merkeli mantra koosneb lühikesest saksakeelsest lausest, mida võib tõlkida nii: «Me ootame troika aruannet.» Ta kordab seda, kui aga juhust on – näiteks kahe nädala eest, kui Berliini külastas Kreeka peaminister Antonis Samaras.
Ei pea olema raketiteadlane, et Merkeli manöövrit läbi näha. Kantsler soovib aega võita. Ta loodab rahustada avalikkust ja närvilisi finantsturge meditatiivse kordamisega ning luua mulje, et see, mida troika Kreeka kohta arvab, on tõepoolest tähtis ja oluline.
Aga see pole seda. Tegelikult on Merkel otsuse juba langetanud. Pika kõhkluse järel otsustas ta istuda ühte paati Prantsusmaa presidendi François Hollande’i ja
Euroopa Komisjoniga. Troika – mis koosneb Euroopa Komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Euroopa Keskpanga (EKP) esindajatest ning suundus möödunud nädalal kohapeale asja uurima – leiab kahtlemata, et Kreeka võib eurotsooni jääda.
Uus enesekindlus
Sellisel juhul voolab sellesse võlgade küüsis vaevlevasse riiki juba sel sügisel taas uus raha. Kui aga kantsler saab oma tahtmise, ei tule Kreekale kolmandat abiprogrammi, mille peaks heaks kiitma Saksamaa parlament (Bundestag).
Merkeli uus enesekindlus Kreeka päästmisel on tähelepanuväärne kannapööre. Kuni viimase ajani oli Merkel valmis, et kui riik ei täida oma kohustusi, langeb ta
eurotsoonist välja. Nüüd aga kaasneb tema arvates Kreeka lahkumisega eurotsoonist liiga palju ohte.
Berliini riigikantselei ametnikud pelgavad, et see põhjustaks doominoefekti, umbes samasuguse nagu Lehman Brothersi pankrot 2008. aasta septembris. Tolle New Yorgi investeerimispanga kokkuvarisemine paiskas kogu maailma majanduse kaosesse. Ainuüksi Saksamaal kahanes majanduse maht viis protsenti ja sajad tuhanded inimesed kaotasid töö.
Kuid ka poliitilised kaotused on Merkelile liiga suured. Tema nõunikud kardavad, et kui Kreeka lahkub eurotsoonist, tuleb lõpuks luua ühine «võlaliit», mis
aitaks stabiliseerida niisuguseid probleemseid riike nagu Itaalia ja Hispaania. See tekitaks paradoksi: Saksamaa suhtub jäigalt Kreekasse, ent on ikkagi sunnitud tunnistama ühiselt väljaantavaid eurovõlakirju, millele valdav osa Saksamaa valijaid vastu seisab.
Tohutut sellesuunalist survet ilmestab EKP möödunud neljapäeval langetatud otsus osta vajaduse korral piiramatus koguses raskuste käes vaevlevate riikide võlakirju.
Niisiis on kantsler otsuse langetanud ja rühmab nüüd edasi nagu tavaliselt. Probleem külmutatakse mõneks ajaks ning võetakse uuesti ette pärast 2013. aasta Bundestagi valimisi ehk siis, kui praeguse päästeprogrammi aeg on läbi.
Ometi on selge, et rahanappuses Kreekal kulub moderniseerimiseks vähemalt aastakümneid. «Kreeka on idamaine riik,» sõnas intervjuus Spiegelile endine Prantsusmaa president Valéry Giscard d’Estaing.
Merkeli positsiooni ohud ja võimalikud kõrvalmõjud on ilmselged. Kui Kreeka saab raha juurde, suureneb ka oht, et Ateenas lükatakse lubatud reformid edasi. See poleks esimene kord.
Maksimaalne surve
Kui Kreeka peaminister äsja Berliinis käis, ei saanudki ta teada, kui tugevasti on Saksamaa suhtumine muutunud. Selle asemel teatas Merkel siseringis, et peaministrile tuleb endiselt avaldada «maksimaalset survet» vajalike reformide läbiviimiseks. Samal ajal kiitis ta Ateena ametikaaslast. Merkel sõnas, et Samaras etendab «ajaloolist rolli» kogu Kreeka jaoks, ning lisas, et talle avaldasid sügavat muljet Samarase sõnad. «Me peame talle võimaluse andma,» oli Merkel veendunud.
Merkel kavatsebki teha kõik, et see võimalus Samarasel avaneks. Tema plaani järgi peab troika aruanne näitama Kreeka olukorda vähem katastroofilisena kui seda varem arvati, sest see on hädavajalik tingimus abipaketi järgmise osasumma üleandmiseks. «Me peame leidma lahenduse,» andis Merkel möödunud nädalal oma alluvatele korralduse.
Peamiselt IMFi juhi Christine Lagarde’i esindajad tõrguvad maalimast Kreekast roosilisemat pilti, kui see tegelikult on. Kuid Merkel on lootusrikas, et ta saab lõpuks oma tahtmise. IMFi eeskirjad võivad ju olla ranged, aga kokkulepped abisaajatega, antud juhul Kreekaga, võimaldavad siiski päris suurt paindlikkust.
Selline tegelikkuse ilustamine võib ka läbi minna ärimaailmast tuntud ülalt-alla-meetodit kasutades. See tähendab mudeli parameetrite lakkamatut muutmist, kuni saavutatakse soovitud tulemus.
Muutujate muutmine
Troika aruande keskmes seisab niinimetatud võlakestlikkuse analüüs. Selle puhul arvutatakse välja tingimused, mida on vaja täita Kreeka võla vähendamiseks 2020. aastaks poolele talutavast tasemest, milleks on 120 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Troika asjadega kursis olevad inimesed sõnavad, et arvutamist võib pidada milleks tahes, aga kindlasti mitte täpseks teaduslikuks ennustuseks.
Soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb muuta kõigest ühte muutujat. Troika ekspertidel on selles osas kogemusi. Kui eurogrupi rahandusministrid arutasid veebruaris viimast Kreeka abiprogrammi, veetsid nad arvutuste taga tunde, enne kui jõudsid võla ja SKT suhteni 120 protsenti. Sellist harjutust annab kergesti korrata.
Niisiis võib troika kinnitada, et Kreeka on teinud edusamme. Selle stsenaariumi kohaselt tunnistatakse paratamatud rahastamisvajakud kahetsusväärseks, aga kõigest ajutiseks plaanist kõrvalekaldumiseks ja mõistagi peab nendega toime tulema praeguse teise päästeprogrammi raames. Lõppeks ei saa ju vajak olla liiga suur, sest muidu läheks tarvis kolmandat päästeprogrammi.
Seda tuleb aga iga hinna eest vältida. Kolmandal paketil, nagu on sakslased oma Euroopa-partneritele juba mõista andnud, poleks Bundestagis mingit võimalust läbi minna. Seetõttu ei saa Kreeka mingit lisaraha. Selle asemel kavatseb Berliin muuta praegust, teist päästeprogrammi, et jätta mulje, nagu tuleks Kreeka vähemalt praegu kõigega toime.
Võita aega
Aga kuidas? Üks võimalus võib olla järgmine. Kui kreeklased vajavad sügisel rohkem raha, suurendatakse vastavalt osamakset. Hilisemaid ülekandeid samavõrra vähendatakse. See annaks kantslerile kindlasti eeliseid. Alles 2014. aastal, mil päästeprogramm lõpeb, selguks, kas rahast piisas või mitte. Aga selleks ajaks on Bundestagi valimised juba ammu seljataga.
Praeguse päästepaketi muutmine ei nõua Bundestagi heakskiitu. Siiski kavatseb kantsler saata parandused parlamendi ette. Merkel olevat oma lähedastele abidele öelnud, et on kindel, et kui aeg jõuab hääletamiseni, suudab koondada muudatuste taha enamuse.
Isegi kui enamik parlamendisaadikuid seisab vastu kolmandale abiprogrammile, ei ole nad sugugi altid toetama samme, mis tooksid kaasa Kreeka lahkumise eurotsoonist ning Merkel usub, et nii kindlasti juhtub, kui praegust programmi ei muudeta.
Pealegi tundub, et troika otsustav aruanne hilineb. Algul pidi see valmis saama augusti lõpul ja uus rahaeraldis heaks kiidetama septembris. Möödunud nädalal ütlesid aga Brüsseli ametnikud, et Kreeka saatus otsustatakse arvatavasti alles novembri algul. Osaliselt on põhjuseks Ameerika Ühendriikidega arvestamine. President Barack Obama ei soovi, et tema tagasivalimist ohustaks eurokriisi ägenemine. Brüsseli allikad väidavad, et aruande teatavaks tegemise aja edasilükkamine ei ole suur probleem, sest Ateenal on piisavalt raha, et niikaua toime tulla.
Vastne kaastunne
Tähelepanelikud vaatlejad märkasid kantsleri selget meelemuutust juba paari nädala eest. Merkel, kelle isa oli pastor kommunistlikul Ida-Saksamaal, hakkas järsku südamest kaasa tundma Kreeka raskustes vaevlevatele inimestele. Ta olevat südamest liigutatud kõige pärast, mida «paljud kreeklased peavad taluma», ning tema sõnul «paneb see südame verd jooksma».
Enne seda oli Merkelit ja rahandusministrit Wolfgang Schäublet peetud niinimetatud ahelateooria pooldajaks. Selle kohaselt on rahaliit ahel, milles iga liikmesriik moodustab ühe lüli. Et Kreeka on nõrgim lüli, siis selle teooria järgi muutuks ahel tervikuna tugevamaks, kui see riik ära langeks.
Ent alates suvest on enamik Merkeli nõunikest hakanud pooldama doominoteooriat, mille kohaselt rahaliit ei muutu Kreeka lahkumisest sugugi tugevamaks, vaid vastupidi: kui langeb Kreeka, võivad üksteise järel langeda ka ülejäänud riigid.
Doominoteooria pooldajad väidavad, et selle mõju majandusele, majanduskasvule ja tööhõivele oleks katastroofiline ja ennustamatu. Kui Kreeka langeb, peab Saksamaa maksma ning arve suuruseks on peaaegu täpselt 62 miljardit eurot. Summa, mida Kreeka ja sealne keskpank sakslastele võlgneb, on kolossaalne. Kõik see tuleks korstnasse kirjutada.
Langevad doominokivid
See ei oleks veel kõik. Ülejäänud nõrkade riikide – Hispaania ja Itaalia kõrval ka Portugali ja Iirimaa – kaitsmiseks tuleks leida sadu miljardeid eurosid. Olgu selleks suuremad päästepaketid, eurovõlakirjad või mingisugune vastastikune vastutuskindlustus, millist instrumenti ka ei kasutataks, on see Saksamaale palju kallim.
Doominoteooria pooldajad jäid lõpuks peale. Vähimgi samm võla- või vastutusliidu suunas valmistab kantslerile õudu. Ta teab, et enamik sakslasi on vastu eurovõlakirjadele või mõttele võtta kanda mõne teise riigi võlgu. See rikuks tema võimaluse saada järgmisel aastal tagasivalituks.
Ja mis veel tähtsam, doominoteooria pooldajad Merkeli lähikonnas on saanud uskumatul moel mehe toetuse, kes viimastel nädalatel on ennast näidanud kantsleri vastasena: Saksamaa keskpanga (Bundesbanki) presidendi Jens Weidmanni toetuse. Kunagi Merkeli majandusnõunik olnud Weidmann arvab nüüd, et pikema aja peale oleks Saksamaale kasulik, kui Kreeka jääb eurotsooni.
Ent üks Merkeli kõige olulisematest liitlastest pooldab seniajani ahelateooriat. Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble on andnud eurogrupi ametikaaslastele mõista, et peab Kreeka lahkumist vastuvõetavaks riskiks.
Visiidil Hollandisse olevat Schäuble oma kolleegile Jan Kees de Jagerile öelnud, et see on ainuke võimalus, kuidas veenda Saksa valijaid hoidma ülejäänud ühendust koos ja de facto subsideerima järgnevatel aastatel Hispaaniat ja Itaaliat. Esmapilgul läheb see vastuollu arusaamaga Schäublest kui veendunud eurooplasest. Kuid tegelikult soovib ta tugevdada eurot kui poliitilist projekti, vähendades selleks ühisraha tsooni suurust.
Suur pilt
Merkel on teisel arvamusel. Tema lähedaste abide väitel hoiab ta silme ees «suurt pilti». Kantsler tundvat, et EL ei saa endale lubada demokraatia vankumalöömist üheski liikmesriigis. Samuti viitavat ta sellele, et Kreeka on NATO liikmesriik ja tähtis liitlane Vahemere idaosas, kus teatavasti leidub küllalt plahvatusohtlikku ainest.
Kuid Merkel peab suure pildi lahutamatuks osaks ka sisepoliitikat. Uue, aega võitva lähenemise eeliseks on asjaolu, et nii võib ta jõuda järgmise aasta septembris peetavatele valimistele ilma segadusteta, mida tekitaks Kreeka lahkumine rahaliidust. Selle nimel on ta valmis kõrgeteks panusteks.
Kui kõik läheb tema tahtmist mööda, ei ole osamaksete muutmisel teise päästeprogrammi raames tõsiseid tagajärgi. Kreeka küsimuse lahendamine lükkub tulevikku. Kui tal veab, on kreeklased selleks ajaks end juba jalule ajanud ega vaja enam nii palju raha, sest riigis ette võetud reformid on hakanud mõju avaldama.
Kui tal aga ei vea, lapib Merkel auke mujale uusi auke tekitades – aga igatahes alles siis, kui Bundestagi valimised on juba minevik.
On siiski ka veel võimalus, et Kreeka majandus on nii kehv, et raha saab otsa enne, kui kukub päästepaketi tähtaeg. See oleks Merkelile kõige hullem stsenaarium. Siiski võtab ta teadlikult selle riski. Ta usub, et sellega on võimalik toime tulla – erinevalt Kreeka lahkumisest eurotsoonist.
© New York Times Syndicate