Paul Tammert: partei ja rahvavõim

Paul Tammert. Foto: Erakogu.

Majanduskriisis visklevas Eestis on poliitikud hakanud taas rääkima kogukonnast ja kodanikuühiskonnast. Teema on muutnud aktuaalseks lähenevad kohalikud valimised. Kuid milles on tegelikult probleem ja kust otsida lahendeid?

Probleem

Probleem, mida inimesed ikka ja jälle tõstatavad on: «Miks ei tegutse kohalikud omavalitsused oma elanike huvides ja ei lahenda nende muresid?»

Kaotsiläinud ilusatel aegadel oli inimeste mureks: «Kuidas leida enesele ilus ja rahulik elukeskkond ning kui see on leitud, siis kuidas seda säilitada?». Praktikas tähendas see ettevõtete ja ettevõtmiste - mis rikuvad vaadet, mürisevad, suitsevad ja saastavad meie elukeskkonda -, saatmist võimalikult kaugele, soovitatavalt silmapiiri taha.

Nüüd on meil uus mure: «Kust saada tööd ja tagada sissetulek igapäevaste elamiskulude katmiseks?». Või mis veel hullem - võetud laenukohustuste tasumiseks. Otsime ja moosime ettevõtlikke inimesi, et nad oma ettevõtte just meie külla, valda või riiki rajaksid.

Ettevõtjad, sunnikud tahavad aga rajada valdavalt ettevõtteid, mis rikuvad ilusa vaate, mürisevad ja saastavad elukeskkonda. Ning lõpuks püüavad nad hakkama saada veel nii väikeste tööjõukuludega, kui vähegi võimalik, virisedes seejuures aga kogu aeg, et «turgu ei ole».

Kohalik omavalitsus

Demokraatlikus ühiskonnas tähendab kohalik omavalitsus seda, et elanikele on antud õigus ja võimalus ise otsustada, kuidas nad oma elu korraldavad. Praktikas tähendab see õigust ise otsustada, kuidas kasutada raha - mis on neilt endilt maksude läbi ära võetud - oma ühise eluruumi korrastamiseks ja vajalike teenuste tagamiseks.

Kuna tegemist on n.ö mitme muutujaga võrrandiga, siis tuleb selle lahendamiseks leida kompromiss, kas enne rajada või parandada minu või sinu juures olev tee, lasteaed, koolimaja ... jne. See ei ole sugugi lihtne ülesanne, eriti kui igaühel on kaasas «oma suur ego».

Otsustamisprotsess muutub veelgi keerukamaks, kui sellesse protsessi sekkuvad erakonnad ja asi n-ö politiseeritakse - nüüd on meil tegemist juba võrrandiga, millel on palju muutujaid.

Parteide võim

Eesti - nagu ka enamike muude riikide - erakonnad ei esinda mitte maailmavaadet, vaid konkreetseid ettevõtjate grupeeringuid, kes reeglina tegutsevad mingi klubi, looži või ümarlaua varjus. Viimased tegutsevad reeglina mittetulundusühingu vormis ja räägivad avalikkusele heategevusest.

Meie riiki valitsevad jõud on otsustanud valla- ja linnavolikogude ning valitsuste tegevuse politiseerida. Praktikas tähendab see, et parteilised volinikud ei arvesta oma otsuste langetamisel elanikkonna huve, vaid lähtuvad parteide peakorteritest saadud juhenditest. Kuna aga erakonnad esindavad konkreetsete majandusringkondade huvisid, siis muutub asi kohe «tuliseks» kui arutelu objektiks on suurem summa või varaline väärtus. Ja kuna ettevõtted on oma eesmärgi saavutamiseks valmis kulutama suuri summasid, siis ei ole raske arvata, kes võidab.

Turumajandus omavalitsuses

Siit siis küsimus: Kuidas saaks kohalikku valitsemiskorraldust ümber korraldada nii, et volikogu arvestaks oma otsuste langetamisel ka neid valinud elanike huve ning ei alluks vaid ettevõtjate diktaadile. Tegemist on tavalise turumajandusliku probleemiga: ebaõiglaste konkurentsitingimuste tõttu on turutasakaal rikutud. Ühe osapoole domineerimine viib ühiskonna tasakaalust välja, põhjustab konflikte ning hävitab tema jätkusuutlikkuse.

Praegu on elanikel õigus valida üks kord iga kolme aasta järel oma esindaja valla- või linnavolikokku. Peale seda läheb volinik nagu satelliit oma teed. Sellel teel kohtab ta paljusid isikuid, kes teevad talle ahvatlevaid ettepanekuid, mille sisu on reeglina üks: «Jagame ümber kogukonna tulud, varad jm rikkused». Kuna ettepanekud on reeglina piisavalt ahvatlevad, siis ka volinik neid järgib või hakkab neid koguni nõudma. Valijad meenuvad talle alles valimiste eel.

Siit siis küsimus: Kuidas tasakaalustada ettevõtjate raha, vabandust erakondade mõjuvõimu kodanike tahtega? Tegelikult on see imelihtne: Tuleb muuta valimiskord majoritaarseks!

Majoritaarne valimiskord

Majoritaarne valimiskord tähendab, et valimisringkonnast valitakse vaid üks esindaja. Sellises süsteemis on valijate kogum, kes andsid volinikule mandaadi, tuvastatav ning kui valitud isik ei kaitse oma valijate huvisid piisavalt hästi, siis on neil õigus nõuda oma esindajalt selgitusi.

Kui majoritaarset süsteemi täiendada tagasikutsumise õigusega, siis taastubki n.ö turumajanduslik tasakaal, sest volinik peab tegema valiku: kas eelistada «kuldset käepigistust» ja riskida oma koha kaotusega tagasikutsumise läbi või esindada valijate huvisid ja säilitada oma koht, kuid jääda ilma «kuldsest käepigistusest».

Loomulikult võib iga ühiskonnakorralduse vorm minna «hapuks» ning hakata töötama oma loojate kahjuks, kuid see on määnduva sootsiumi loomulik kaasnähtus. Kui inimeste käitumise määrab egoism, ahnus ja hetkekasu, siis on ühiskond asunud allakäigu teele ja ta kaob ajalooareenilt varem või hiljem.

Et sellist «hapendumist» vältida, võiks ühendada külavanema ja voliniku staatused. Eeldatavalt ei vali küla oma asju korraldama isikut, kes on egoistlik ja kelle tegevust suunab vaid kasuahnus. Ja kui valivad, siis saavad nad seda, mida külvasid. Samas võiks selline ühendatud ametkoht olla tasustatav. Külavanema/voliniku töö ja vaeva tuleks tasustada korraliku tunnitasu määraga, eeldades töömahtu näiteks 5 tööpäeva ulatuses. Linnas tuleks sellisel juhul ilmselt juurutada n.ö kvartalivanema institutsioon.

Kokkuvõtteks

Praegune arengusuundumus, mis eeldab järjest suuremate omavalitsusüksuste loomist - sest vaid nii suudetakse saavutada piisav haldussuutlikkus - hakkab tugevdama elitaristlikku valitsuskultuuri ja viib meid lõpuks tavalisse klassiühiskonda.

Valides juhti paljude mandaatidega valimisringkonnas ei ole võimalik hiljem tuvastada tema valijaid, seega ei saa talt nõuda ka oma valijate huvide kaitsmist. Mida suuremaks kasvab valimisringkond, seda rohkem hääli võib üks isik saada ja seda suuremaks kasvab tema mõjuvõim. Seega uks kuningriiki on avatud!

Majoritaarse valimiskorralduse puhul valitakse isik ühest valimisringkonnast ja kui igas valimisringkonnas on võrdne arv valijaid, siis ei saa keegi tõusta teistest kõrgemaks, kuid kõigil on võrdsed võimalused. Seega, kui me tahaksime taastada kaotsiläinud turumajandust - s.t piirata üksikute majandusgruppide võimu ning rajada kodanikuühiskonda - s.t luua olukorda, kus kõik on võrdsel lähtepositsioonil, siis oleks majoritaarne valimissüsteem just sobiv lahendus.