Aastate eest sotsiaaldemokraatide peasekretärina kaitse-eelarve kärpimist pooldanud Randel Länts leiab Postimehe arvamusportaalis, et maksude tõstmine on targem tee palkade tõstmiseks.
Randel Länts: maksutõus kõlab kaitsekärpest paremini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu meelest on Postimees hakkama saanud hea initsiatiiviga, innustamaks debatti ja kogudes arvamusi mitte ainult Toompea nõlvadelt. Igasuguse sarnase arutelu eesmärk on ajurünnaklik ehk paisata välja ja koguda kokku hulk ideid, vasakult paremale ja alt üles kui soovite, ning siis hiljem vaadata, mida nendega peale hakata.
Mäletan oma kunstiajalugu andnud õpetajat gümnaasiumipäevilt, kes tõi näite, et kuuekümnendate keskel Viljandi vahel roosas kleidis ja roosa kübaraga daami võis pidada toona hullumeelseks, täna (90ndate keskel) aga avangardistlikuks ja suunanäitajaks. Ja sestap ei tohi ühtegi ideed, olgu kui ketserlik, kui kasutada härra Alar Tammingu väljendit, kohe eos maha tampida.
Mis puudutab 2009. aasta vaidlusi riigieelarve teemadel, mis ju eskaleerusid sotsiaaldemokraatide lahkumisega valitsusest, siis kindlasti oli seal omajagu emotsioone.
Meie tolleaegsed väljaütlemised tuginesid arvamusele, et kaitsekulutuste ajutisel langetamisel leiaksime leevendust põletavatele probleemidele. Tõsi oli ka see, et eks iga erakond püüdis säästa omi valdkondi ja seetõttu muutus kahjuks kogu protsess üksteisele näpuga näitamiseks ja pidevaks meediasõjaks, mis kahtlemata halvas ka valitsusliidu tööd.
Kui aga rääkida praegustest valikutest, siis eks konkreetselt ole seda eemalseisjana keeruline öelda. Pean tunnistama, et kaitsekulude vähendamine just esimese allikana pähe ei karga, õigemini ei mõelnud ma sellele enne Postimehe selleteemalist pärimist. Isiklikult toetan ma üldsegi palgaarmeed, aga see pole hetkel tähtis.
Pigem kipun ma nõustuma Andrus Saarega, kes nihutas kaane teiselt tabuteemalt ning mainis riigi poliitika rahastamiseks võimalikke maksutõuse.
Minu jaoks on küsimus selles, mida oma riigilt soovime ja palju me oleme nõus selle eest läbi maksude tasuma.
Neli sõidurida Tallinnast Tartusse, tasuta arstiabi, lühikesed ravijärjekorrad, õpetajate, õdede, arstide, päästjate, politseinike, kultuuritöötajate palkade tõstmine on otseses sõltuvuses laekuvast maksutulust. See debatt on meil aga puudulik, sest paljuski päädib see Kreeka saatusega ähvardamisega või klassiviha õhutamisega.
Arvestades, et Eesti majanduskasv sõltub paljuski meie Lääne-Euroopa turgudest ja riikide võimekustest ning et see perspektiiv pole just roosiline, siis peaks ehk enda jaoks ümber defineerima suhted lähinaabritega. Transiidisektoril oleks sellest eeldatavasti ainult võita.
Tunnen puudust ka n-ö riiklikust kapitalismist ehk siis kus Eesti riik ja ettevõtjad käsikäes seisavad ühiste eesmärkide eest ning teevad selle nimel tööd. Vaadates näiteks Soomet või Rootsit, on meil palju õppida.
Kullaärimees Alar Tamming käis eelmisel nädalal Postimehe arvamusportaalis välja idee, et Eesti võiks loobuda sõjaväest, leidmaks raha palgatõusuks ja sotsiaalkulutusteks. Idee tekitas palju vastukaja, peamiselt kriitikat. Samas leidis Eesti Välispoliitika Insituudi analüütik Ahto Lobjakas, et Eesti võiks kaitseväe säilitada, kuid kulutada riigikaitsele vähem kui praegused kaks protsenti SKTst.