Indrek Mustimets

FOTO: SCANPIX

Paarikümne aasta eest kirjutasin Postimehe veergudele arvamusartikli poliitik Vello Pohla käitumisest, kes lubas toona endale salamisi USAst tulirelva välja toimetamist. Võrdlesin toona Pohlat ühiskonna priimusega. Järgmisel päeval võttis Postimehe veergudel sõna (vist esimest korda) vana sepp Ivan Orav, kes manitses noort ajakirjandustudengit teadmatuses, öeldes, et kas ma siis ei tea, et priimus tähendab keedunõu!*

Teadsin siis ja tean ka nüüd. Võin paljusid poliitikuid südamerahus ühiskonna priimusteks kutsuda, kuid mitte Igor Gräzinit, kes nõudis raevukalt Reformierakonna telgi püstitamist põllumajandusmuuseumi korraldatud tõuloomalaadale («Gräzin nõuab laatadele erakonna telki», PM 6.09). Täna ütlen Gräzini kohta: ülekeev ja vilistav.

Kogenud poliitiku varasalve võiksid kuuluda enesevalitsemine ja väärikus. Lapsik jonnimine, üleolev targutamine ja ironiseerimine ning kõikjalt endale õiguse otsimine ja lubamine võib küll kogenud poliitikule ohtralt lõbu pakkuda, kuid kindlasti mitte inimestele, kellele ta sellega ülekohut teeb.

Erakonna telgi püstitamise üritus tõuloomalaadale on iseenesest juba pealkiri toredale lutsulikule jutustusele, rääkimata järelepärimise koostamisest põllumajandusministrile.

Olen üsna seda meelt, et selle asemel, et valimiste päeva viimastel tundidel valijatega kohtumisi korraldada, võiksid poliitikud ja noored riigimehed pühenduda kogu valimistevahelise aja inimestega suhtlemisele. Kõige selle hulka kuuluvad ka valimistelgid. Tehtagu seda, aga tehtagu seda lugupidamises teiste vastu ja mõeldes, mis kuskile sobib.

Lugedes põllumajandusmuuseumi visioone ja missiooni, ei leia ma kuskilt erakondliku tegevuse arendamisele kaasaaitamise lõiku. Ka tõuloomanäituse tutvustusest leiame rea, mis ütleb, et tutvustatakse piima- ja lihaveiseid, hobuseid, sigu, lambaid, kitsi, kodulinde ja karusloomi.

Mina sellel toredal näitusel ei käinud, kuid olen üsna veendunud, et Gräzin oma erakonnatelgiga oleks loetletud Issanda loomaaia hulgas üsna kohatult välja paistnud.

Minu arvates tegi põllumajandusmuuseumi direktriss õigesti, kui ei lubanud tõuloomalaadale Reformierakonna värvides telki, kes nimetasid end üleolevalt «vaid» mittetulundusühinguks. See ei ole õigustus ühegi laada õuele ronimiseks. Enda nimetamine vabaühenduseks ja selle eksponeerimise mittelubamine riigiasutustes ei saa olla erakonna õigus.

Ükski erakond ei  tohi ega saa olla ei riik ega võim. Olukorda utreerimata võiks ju mõelda, et niisamuti on ka lasteaiad ja koolid riigiasutused, kuhu võiks hubase telgiga sisse sõita. Öeldes, et see ei ole mitte lasteaiajuhatajal või koolidirektoril kaalumise koht, vaid lausa kohustus!

Mul on kahju vaadata neid institutsioone, aga ka ajakirjandusväljaandeid, kes lubavad oma vaimsuse kallale poliitikuid, kes juhte ja peatoimetajaid ülevoolavate ja populistlike arvamusartiklite, maagiliste õlalepatsutuste ja õigust-ülegi-suhtumisega ära meelitavad. Just niisamuti annabki mingi osa Eestist endast ära iseolemise ja oma joone, uskudes, et poliitik on alati priimus. Aga vist ei ole.

Hiljutises Ekspressi rubriigis «Käbid ja kännud» ilmus foto Gräzinist, kes on oma püksitagumiku alla ajalehe sättinud – et kallis riie ei määrduks. Püksitagumik ilmselt ei määrdunudki, kuid poliitiku ülekeevad mõtted määrisid kindlasti nii erakonda kui ka seda kõikevõivat kehkenpüksi.

*) Toimetajalt. Priimuse kohta sobiks küll paremini öelda näiteks «keeduriist», kuid austusest härra Orava keelekasutuse vastu jääme siinkohal tema väljendi juurde.