Ahto Lobjakas

FOTO: Mihkel Maripuu

Saksa põhiseaduskohtu kauaoodatud otsus, mis andis ESMile rohelise tee, suurendas küll optimismi, kuid ei anna siiski kindlat maad jalge alla, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Saksamaa põhiseaduskohus järeldas eilses vaheotsuses, et 500 miljardi eurose Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) abifondi aluslepe ei ole vastuolus riigi konstitutsiooniga.

Põhjalikum täisotsus tuleb hiljem, eilsest piisas kõrvaldamaks tõke ESMi leppe ratifitseerimise teelt – president Joachim Gauc­k võib selle nüüd allkirjastada.

Kiirustamise põhjuseks oli põhiseaduskohtu esimehe Andreas Voßkuhle sõnul asjaolu, et ESMi jõustumisega viivitamine riskiks kalkuleerimatute «majanduslike ja poliitiliste» ohtudega. Saksamaa on ainus eurotsooni riik, kel ESM seni ratifitseerimata.

Saksamaa põhiseaduskohus ei hinnanud seda, kuidas ESMi lepe sobib ELi ülesehitusse, ega seda, kas ESMist piisab eurotsooni võlakriisi lahendamiseks. Otsus piirdus nendinguga, et kahel tingimusel ei ole ESM otseses vastuolus Saksamaa põhiseadusega. Need tingimused on: esiteks, et Saksamaa rahaline vastutus ei või kasvada üle praeguse ca 190 miljardi euro ilma parlamendi otsese loata; ning teiseks, et Saksamaa vastutus ei tohi olla piiramatu.

Küsimus, millele Andreas Voßkuhle eile ei vastanud, on (vähemalt kahe) triljoni euro küsimus sellest, kas eurotsooni evolutsioon on pöördumatu. Teiste sõnadega, kas seal on riike, kes võiksid sealt välja kukkuda ning kelle riigi- ja erasektori laenuvajadus tuleb seetõttu selle riskiga läbi korrutada.

Eurotsooni poliitikud samas tõlgendasid otsust valdavalt just sellisena: tunneli lõpus paistab valgus. Investorid korrutasid Hispaania ja Itaalia riigivõla eurotsoonist lahkumise riski läbi positiivse, kuid udusema poliitilise tahte olemasolu koefitsiendiga. Intressid langesid, turud tõusid, euro kallines dollari vastu.

Kuid tasub meeles pidada, et see ei ole esimene kord, mil end laineharjal leitakse. Lainepõhjas optimism vaibub, Hispaania võlakirjad odavnevad ja otsima hakatakse uut päästerõngast. Mis seni ikka puudub, on kindel maa jalge all.

ESMi 500 miljardist (koos eelkäijast EFSFi 200 miljardiga) ei piisa katmaks Itaalia ja Hispaania võlavajadust. ESMi efekt on endiselt esmajoones psühholoogiline: eurotsooni riigid on valmis välja panema palju raha – lootuses, et sellest piisab. Saksamaa konstitutsioonikohus andis eile rohelise tule sellele efektile, ei enamale. Show võib jätkuda.

Sama kehtib Euroopa Keskpanga eelmise nädala otsuse kohta hakata kokku ostma piiramatus ulatuses kriisiriikide lühiaegseid võlakirju. Turud tõusid, Hispaania ja Itaalia lühiajaliste võlakirjade intressid langesid.

Mis aga ei muutunud, on investorite baaskalkulatsioon. Nende riikide lühiajalised võlakirjad on nüüd veidi riskivabamad mitte nende kasvanud majanduspotentsiaali tõttu – mis oleks see kindel maa jalge all. Ei, Hispaania ja Itaalia võlakirjad on minevam kaup seetõttu, et nüüd on olemas teatav garantii, et nad ostjale kätte ei jää. Teisisõnu, et need lunastatakse Euroopa rahaga välja.

Mis pikemas perspektiivis kindlasti ei aita turgude usaldust tõsta, on majanduslike ja poliitiliste käsuliinide segunemine. Keskpank on sõltumatu, kuid abi saamiseks tuleb Hispaanial jt pöörduda ESMi poole ja täita selle tingimused. Kui abi antakse, pole võimatu olukord, kus abisaaja tingimusi järsku enam ei täida.

Sel juhul tuleb keskpangal langetada poliitiline otsus: kas võlakirju edasi osta või mitte. Viimasel juhul ootaks abisaajat kiire maksevõimetus. Keskpangal ei ole selliseks otsuseks mandaati, ei demokraatlikku ega muud. Turud on ammu nõudnud ELilt «suurt haubitsat» (Big Bazooka), millega kriisile ühe hoobiga lõpp teha. EL on vastanud haubitsate reaga, millest iga uus on eelnevast suurem, aga ükski ei ole päris Suur Bertha.

ESMi maht on piiratud ning turud oskavad lugeda. Eufooria hajudes hakatakse urgitsema Saksa kohtu tingimuse kallal, et Saksamaa vastutus ei tohi olla piiramatu. Tähendab, kusagilt jookseb ikka joon, pärast mida tõmbab Saksamaa abijuhtme seinast välja. Ei tule ei pangauniooni, võlaliitu ega eurobonde – sest need eeldaksid Saksamaa piiramatut vastutust.

Turud saavad sellest aru – ning hakkavad varem või hiljem intressidesse sisse kalkuleerima Saksamaa lähenevat valimiskampaaniat. Nagu on kirjutanud Financial Timesi kommentaatorid Wolfgang Münchau ja Martin Wolf: kõigest, mis tehtud, ei piisa, kui ei leita lahendust eurotsooni sees kivistuvatele erinevustele. Majandusliku surve kasvades saavad nendest erinevustest – mis taanduvad laenuraha ja muu kapitali suhtelisele hinnale – eurotsooni lagunemisjooned.

Kui keegi Itaalia, Hispaania jt võlgu kinni ei maksa, jäävad nad teise klassi majanduste staatusse. Võlgade kinnimaksmise välistas eile Saksamaa põhiseaduskohus oma tingimustega. Rahatrükki ja suurt inflatsiooni ei aktsepteeriks Saksamaa valijad ega poliitikud – see sai veel kord selgeks keskpanga võlakirjaostu debati ajal.

Teise klassi majandustena aga jäävad Itaalia ja Hispaania aastakümneteks kiratsema ja see ei ole jätkusuutlik poliitiline stsenaarium. Juba praegu on selge, et ei Hispaania ega Itaalia peaminister taha keskpanga võlaostuabi, kui selle hinnaks on riigi allutamine Brüsseli ja Saksamaa eelarvediktaadile (mida see on).

Nagu keegi kommentaatoritest on tabavalt märkinud: ELi kriisihaldus ei ole mõeldud töötama mitte siis, kui asjad on suhteliselt head, vaid siis, kui need on äärmiselt halvad. Teisisõnu, siis, kui lahenduste toimimisšansid on kõige väiksemad.