Kui viie aasta eest olid eestlased teistest ees, siis nüüd on nad teistest maas. Selmet leiutada asju, mida teised kasutavad, kasutavad eestlased nüüd asju, mida teised on leiutanud, kirjutab kolumnist Abdul Turay.
Abdul Turay: suur üleminek
13. september 2012, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõne aja eest küsisin rühmalt noortelt inimestelt, kas neil on Facebooki konto. Nad vaatasid mulle otsa, nagu oleksin ma hullumeelne.
«Sama hästi võiks ju küsida, kas meil on nina!» vastas üks.
«Ja mõelda vaid – isegi neil, kel pole nina, on Facebooki konto!» sõnas teine naerupahvaku saatel.
6. juulil oli Kanal 2 kavas saade «Minu Facebooki sõbrad». See oli lõbus pilguheit sotsiaalvõrgustiku maailma. Ent arusaam Facebooki valitsemisest seab kahtluse alla mõned ammu omaksvõetud mõtted tänapäeva Eesti kohta.
Kui ma kümne aasta eest esimest korda Eestisse sattusin, oli Eesti palju arenenum kui mu kodumaa Suurbritannia. See oli otsekui ilmutus. Just Eestis õppisin tundma sotsiaalvõrgustiku ideed.
Rate rajati 2002. aasta mais ehk aasta enne Orkutit või Myspace’i ja kaks aastat enne Facebooki.
Seepärast ei avaldanud Facebook mulle algul kuigi suurt muljet. «Sotsiaalvõrgustik … jah, Eestis on see ju juba aastaid, mis siis nüüd?»
Rate oli edukas, sest see oli teismeliste meelest lahe, kuid see ei suutnudki teha läbi üleminekut, mille tegi Facebook, kui X-põlvkond avastas selle kui kasuliku suhtlemisvahendi. Ja siis ta polnud enam nii lahe. Eestlased võtsid ette esimese suure ülemineku.
«Me ei kaotanud kunagi turul liidripositsiooni,» ütleb Rate’i rajaja Andrei Korobeinik.
«See oli nagu Myspace ja Facebook. Myspace oli turuliider. Aga Myspace’i probleem oli populaarsus. See tõmbas algul teismelisi, kes läksid sinna, sest see oli lahe, aga kui sinna tulid nende vanemad, siis see enam nii lahe polnud. Tegelikult oli samamoodi ka Rate’iga.»
Mingil, mulle seni arusaamatul põhjusel ei olnud esimese suure ülemineku lõpp-punkt mitte Facebook või Myspace, vaid Google’i Orkut. Samal ajal, 2005.–2006. aastal kasutati Suurbritannias, USAs ja Skandinaavias juba Facebooki.
Orkut on kohutav. See näeb välja kohutav, selle kasutamine on kohutav. Aga mõned meist olid sunnitud seda kasutama, sest Eesti sõbrad ja pereliikmed kasutasid seda. 2008. aastal oli tüüpilisel Eestis elaval välismaalasel nii Orkuti kui ka Facebooki konto. Üks rist ja viletsus, aga kui kord oled juba Roomas, siis ...
Kui ma 2008. aastal siia elama asusin, ei olnud enamik eestlasi, isegi mitte noored, Facebookist isegi kuulnud. Ent millalgi 2010. aastal mõistsid eestlased järsku, et Orkut on kohutav, ning algas teine suur üleminek. Ja kui juba üle mindi, ega siis Orkuti kontosid alles ei jäetud: need lihtsalt suleti ja lülituti jäädavalt Facebookile.
Praegu on 37 protsenti Eesti elanikest Facebooki kasutajad.
Heidame pilgu naabrite juurde. Rootsis on Facebooki kasutajaid 53 protsenti, Soomes 41 protsenti, Taanis 32 protsenti.
Venemaal kasutatakse peaaegu eranditult oma venekeelset sotsiaalvõrgustikku. Ainult neli protsenti kasutab Facebooki, ehkki absoluutarvuna on seda muidugi palju, tervelt kuus miljonit inimest. Ukrainas ja Valgevenes ollakse samuti nelja protsendi kandis. Ja vaevalt tasub niipea muutust loota.
Lätigi elanikud kasutavad endiselt läti- või venekeelseid sotsiaalvõrgustikke. Facebooki kasutajaid on ainult 16 protsenti.
Kui tahta tõendust, et Eesti kuulub rohkem Põhjamaadesse kui Ida-Euroopasse, pole paremat näidet vajagi.
Võib veel mainida, et Leedus on Facebooki kasutajaid 30 protsenti. Seda seletatakse sellega, et erinevalt Lätist (või ka Eestist) pole seal suurt venekeelset elanikkonda.
Võiks ju arvata, et suur üleminek Facebooki on kindlasti hea. See näitab, et Eesti liigub käsikäes läänega. Sel on ka praktiline eelis: eestlastel on hõlpsam suhelda läänega, luua sotsiaalseid ja ärisidemeid, mis võivad kaasa tuua investeeringuid või pakkuda ekspordivõimalust.
See on ühelt poolt õige, aga teiselt poolt siiski mitte päris. Nagu eelnevastki mõista võib, tähendab suur üleminek Facebooki muu hulgas seda, et eestlastest on saanud teerajajate asemel sabassörkijad.
Kui viie aasta eest olid eestlased teistest ees, siis nüüd on nad teistest maas. Selmet leiutada asju, mida teised kasutavad, kasutavad eestlased nüüd asju, mida teised on leiutanud. E-arengu asemel on Eestis toimunud e-taandareng. Ja Eesti ei jää maha ainult sotsiaalvõrgustike alal, vaid kogu IT-vallas.
«Avalikkus arvab, et me oleme e-valitsuse alal ELis ja maailmas juhtival kohal, aga tegelikult see nii ei ole,» ütleb Korobeinik.
«Me ei uuri välismaiseid kogemusi. Suurbritannia on palju arenenum ja ometi tulevad nad meie juurde õppima. Meie poliitikud ei mõista, et teised maad on palju arenenumad.»
«Meie süsteemid ei ole nii head kui teistes maades, sest me hakkasime nende asjadega varem tegelema. ID-kaarti tehtaks tänapäeval teistmoodi.»
«Võtame näiteks maksuameti. Seal pole mingit pilveteenust. Viie aasta eest olid USA ja Suurbritannia meist tublisti maas, nüüd on nad tublisti ees.»
Korobeiniku sõnul seisab selle taga asjaolu, et valitsus ei suuda tulevikku vaadata.
«Me oleksime endiselt esikohal, kui ettevõtted suudaksid e-valitsuse lahendusi eksportida. Kujutage ette, et USA maksuameti lahendus oleks välja töötatud Eestis! See oleks tohutu saavutus! Või kui Suurbritannia valimisi korraldataks siinse
e-valimiste süsteemi põhjal.»
«Eesti ettevõtted ei saa neid lahendusi eksportida, sest leping ei luba, ja valitsus ei hakka neid niikuinii eksportima, sest valitsuses pole ühtegi inimest, kes oleks sellest huvitatud, sest mingit kasu ta ju sellest ei saaks. Valitsusele peaks kuuluma litsents ja ülejäänu oleks ettevõtete teha.» Sellega kaasneb veel üks halb asi. Mõtleme korraks, miks sotsiaalvõrgustikud üldse olemas on. Veeb on populaarne, sest see loob internetis ruumi, kus inimesed saavad tegutseda oma keele ja kultuuri raames.
Kui minna kinno, siis näeb peaaegu ainult Ameerika filme. Mis ei ole ju iseenesest paha. Ega siis inimesed ei pea kinno minema, kui nad ei taha. Eestlased ei käigi kuigi palju kinos. Ameerika teismelised käivad kinos iga nädal, mõnikord isegi kaks-kolm korda, ja kui film neile meeldib, siis lähevad nad seda uuesti vaatama.
Ent nüüd on olukord, kus isegi siis, kui soovid sõpradega kokku saada või korraldada näiteks Eesti kirjandusürituse, saab selle eest raha keegi kuskil Californias. Ma ei ole kindel, et see on tingimata paha, aga kindlasti ei ole see hea.
Mida saaks ette võtta? Tegelikult mitte midagi. Inimesed on hääletanud jalgadega ja see lahing on läbi. IT-juhid, näiteks Korobeinik, ei tunne enam huvi sotsiaalvõrgustike vastu – tulevik on mobiilne.
«Me ei lähe tagasi minevikku. Me püüame oma oskusi rakendada teistes valdades. Mobiilsus on palju tähtsam kui internet, sest see loob võimalusi. See annab võimaluse suhelda inimestega reaalajas. See on uus valdkond ja meil pole veel kuigi palju edukaid mobiilseid teenuseid.»
«Pole just eriti vaimustav väljavaade olla suurim sotsiaalvõrgustik Eestis. Teenid mõne miljoni ja ongi kõik. Palju erutavam on teha midagi, mis kogu maailmas vastu kõlab,» sõnab Korobeinik.