Andres Arrak: asendada armee õpetajate armeega?

Andres Arrak. Foto: Peeter Langovits

Eesti võiks investeerida Kreeka aitamiseks mõeldud 1,3 miljardit eurot enda tulevikku, mis oleks palju mõttekam ja tulusam idee kui kaitseväe kaotamine, leiab EBSi majandusõppejõud Andres Arrak Postimehe arvamusportaalis.

Tema sõnul peab Eesti panustama enam tootmisse ja eksporti, kõrgema lisaväärtuse loomisse – nii tekib ka raha arstide palga tõstmiseks.

Alar Tammingu idee kaotada Costa Rica eeskujul armee ja lahendada sellega kõik Eesti sotsiaalprobleemid on rikka kullaärimehe suust kuulduna idealistlik unistus. Siiski kardan, et Tamming on oma ettepanekuga kõvasti ajast ees. Lisaks on tegemist olulise arvutusveaga. Miks siis?

Alustame Ladina-Ameerika riigist Costa Ricast, mida näiteks tuuakse. Tõsi, see Nicaragua ja Panama vahel asuv riik loobus armeest 1949. aastal, asendades selle õpetajate armeega. Põhi- ja keskharidus on tasuta, kõrgharidus jaguneb riiklike ja erakoolide vahel. Vaesematest peredest pärit tudengitele osutatakse heldet riiklikku abi.

ÜRO inimarengu indeksis asus riik 2011. aastal oma regioonist kõrgeimal 69. kohal (Eesti oli 34.). Maailma vanimate demokraatiate hulka kuuluv riik on tunnustatud ka üldise heaolu ja keskkonna poolest.

Saavutatut tuleb eriliselt hinnata, arvestades riigi suhteliselt tagasihoidlikku tulu taset – 12 000 dollarit inimese kohta IMFi andmetel (2011, PPP). Võrdluseks – Eestil on see näitaja samal ajal 20 400 dollarit.

Ma ei ole küll Ladina-Ameerika ega sealsete sõdade ajaloo peensuste tundja. Teada on, et Costa Rica ei pidanud Hispaania koloniaalikkest vabanemiseks ise eriti palju pingutama.

Hispaania sai lüüa 15. septembril 1821. aastal Mehhiko vabadussõjas. Guatemalas kuulutati iseseisvaks kogu Kesk-Ameerika. 1838. aastani oli riik Guatemalast juhitud Kesk Ameerika Föderaalvabariigi suhteliselt iseseisev provints.

Ajalooliselt on Costa Rica saanud nautida suhtelist rahu ja poliitilist stabiilsust võrreldes enamikuga Ladina-Ameerika naabritest - kui 1917.-1919. aastate sõjaväeline diktatuur ja 1948. aasta 44-päevane kodusõda välja jätta.

Eesti vabanes Costa Ricast ligi sada aastat hiljem ja on pidanud korduvalt saavutatu kaitseks välja astuma. Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus on loonud näilise turvatunde. Ent kaasaegses rahutus maailmas on turvalisus siiski kallis luksus.

Tammingu idee realiseerimine tähendaks lahkumist NATOst ja sellist lõbu ei saa me idanaabrile lihtsalt pakkuda. 2008. aasta Gruusia kogemus peaks veel värskelt meeles olema.

Seega tuleb desarmeerimisettepanek tunnistada nii geopoliitiliselt kui ajalooliselt õigustamatuks.

Aga tehkem siiski väike arvutus, kasvõi teoreetilise mõtteharjutusena. Kui palju sotsiaalprobleeme saaks Eesti kaitsekulude arvelt rahuldada. Väidab ju Tamming, et «nii leiaks raha (avaliku sektori) korralikuks palkade tõstmiseks ja hariduse edendamiseks». Kas ikka leiaks?

Eesti 2011. aasta riigieelarve (konsolideeritud) kulud olid 5,6 miljardit eurot. Kaitseministeeriumi kulud moodustasid sellest 280 miljonit eurot ehk 4,4 protsenti. Haridus- ja teadusministeeriumi kogukulu oli 486 miljonit eurot.

Pannes kogu kaitse-eelarve haridusse ja eriti õpetajate palgatõusu, tekitaksime probleeme rohkem juurde kui neid lahendaksime. Õpetajad oleksid kindlasti õnnelikud. Aga peale õpetajate on ju palju muid riigipalgalisi.

Mida mõtleksid medõed, politseinikud ja päästjad? Ja kuidas pensionäridega jääb? Suurima osa riigi kuludest ampsab niikuinii sotsiaalministeerium – 2657 miljonit eurot ehk täpselt kolmandiku. Seega võimaldaks kaitsekulude kokkuhoid leevendada pingeid vaid sotsiaalvaldkonna väikeses sektoris.

Milline oleks siis lahendus? Jõuame olemusliku küsimuseni – kust tuleb raha. Kurb tõsiasi on, et ei sõdur kaevikut kaevates, õde siibrit vahetades ega õpetaja klassi ees seistes raha juurde ei tekita. See tähendab, otseselt ei tekita. Raha tuleb millegi tootmisest ja (soovitavalt) eksportimisest.

Eesti õde ja õpetaja ei saa aru, miks talle makstakse sama töö eest mitu korda vähem palka kui Skandinaavia ja eriti Norra naabritele. Justkui keegi oleks kade või kiusaks tahtlikult.

Põhjus on väga lihtne. Nafta on kallis ja seetõttu Norra rikas. Kuid see ei ole ainukene ega isegi mitte peamine põhjus.

Kui Norras saetakse puu metsas maha, siis ta väärtustatakse. Väärtusahel on pikk ja lõpus asub väärisvineer, millest valmistatakse «antiikmööblit». Viimast aga müüakse kilogrammidega.

Eestis metsas langetatud puu veereb pahatihti sama ümarana üle piiri eksporti. Nii lihtne see ongi. Sel põhjusel saab palju  rohkem palka nii metsamees Norras kui ka medõde ja päästja.

Medõde Soomes ei jookse kiiremini ja õpetaja Rootsis ei naerata rohkem kui Eesti ametikaaslane. Aga sotsiaalsfääri palgad ja raha üldisemalt saab tulla vaid tootvast sektorist ja seal makstud maksudest..

Lisamärkus – puhttehniliselt õnnestuks õpetajate ja õdede palga mitmekordne tõstmine suurendada ka Eesti sisemajanduse kogutoodangut ja majanduskasvu. Sama efekti annaks näiteks käibemaksu tõstmine. Kuid selline «tõus» oleks n-ö virtuaalne.

Meie viga ongi selles, et püüame saavutada skandinaavialikku heaolu maarjamaaliku tootlikkuse juures. Seejuures hariduspoliitikas püüab Eesti samuti «Skandinaaviat teha», tõrjudes erasektori raha.

Meie põhjanaabrid saavad täna nautida ajutist (NB!) heaolu vaid tänu aastakümnete pikkusele raskele tööle. Siiski ei saa vananevat ja laiska (loe: vähe töötunde tegevat, haiget ja vara pensionile minevat) mudelit pidada jätkusuutlikuks. Aga see on hoopis eraldi teema.

Eesti jaoks on oluline tõdemus – kaks kümnendit iseseisvust ja tublit tööd on liiga lühike periood heaoluühiskonna ülesehitamiseks. Tõde on enamasti valus.

Olemasolevat pirukat saab vaid ümber jagada. Heaolu toitmine julgeoleku arvelt ei saa Läänemere lõunakaldal kindlasti kuuluda mõistlike ideede hulka.

Vaevalt, et eestlased on nõus vahetama vabaduse heaolu vastu. Seda enam, et reaalne julgeolekuoht ei ähvarda meid mitte rikkast läänest, vaid vaesemast ja totalitaarsest idast.

Olla rikas Rootsi provints on midagi muud kui vaene Vene oblast. Seega peaks taoliste innovaatiliste ideede pakkumisega ettevaatlik olema. Äkki tõepoolest kulutaks Rootsile sõja ja annaks kohe alla?

Ja lõpetuseks – äkki oleks pidanud Eesti haridusse panema hoopis Kreekasse mineva summa. Kreeka mineviku asemel oleks mõistlikum panustada Eesti tulevikku. See 1,3 miljardit aitaks kindlasti. Kasvõi siis, kui see summa oleks tulnud laenata. Miski on siinses mõtlemises valesti.