Vaatamata valitseva mõtteviisi retoorikale, nagu oleks kõigi meie arengute keskmes Eesti inimene, on selleks hoopis rahamajandus. Ehk teisisõnu: meile on jäetud võimalus kohaneda pankade võimuga riikide üle ja omakorda valitsuste võimuga rahva üle, tõmmates end koomale või haarates olelusvõitluses oma suutäis, või siis lihtsalt alla käia.
Ometi on inimese igavene püüd väärida inimlikku kohtlemist, mille uusaeg vormistas humanismina ning millest omakorda võrsusid või mida toetasid humanitaarteadused. On sellelegi osutatud, et ühiskonna «inimlikku» temperatuuri ei mõõda üksnes sotsiaalse turvalisuse olemasolu, vaid ka humaniora positsioon kollektiivses teadvuses.
Mis selle humaniora alla kuulub? Klassikalised ja rahvuskeeled, kirjandus, ajalugu, filosoofia, religioon, kujutavad ja esituskunstid (teater, film jms), antropoloogia, psühholoogia, meedia- ja laiemalt kultuuriuuringud. Küsigu nüüd lugeja endalt, missugune positsioon on humanitaarteadustel riigi teaduspoliitikas.
Minu viimase paarikümne aasta kogemus kirjandusteadlasena on olnud see, et enamik humanitaarsest teadustööst sünnib entusiasmist või siis peost suhu toetustega. Iga teadustoetuse taotluse kirjutamine on pigem kerjamine kui Eesti enda seisukohast lähtudes oodatud sündmus. See on olnud ebavõrdne heitlus loodusteadlastest taotlejate bibliomeetriliste näitajate ja rahvusvaheliste uurimisrühmadega.
Uue teaduspoliitika instrumendid on institutsionaalsed ja individuaalsed uurimistoetused. Äsja Sirbis ilmunud intervjuus tõdes aga Eesti Keele Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli professor Urmas Sutrop: teadlastel on tekkinud põhjendatud hirm, et institutsionaalsed uurimistoetused ei taga enam uurimisasutuste jätkusuutlikkust.
Ja ta lisab: «Personaalsete uurimistoetuste salapärane maailm on meil veel täiesti avastamata.» (Sirp, 7.09) Aga sellesse maailma sisenemiseks ootab Eesti Teadusagentuur taotlusi juba järgmise kuu algul!
Olen mõelnud, kuidas jõuda sinnamaani, et humanitaaruuringute väärtustamine ühiskonnas vastaks sellele huvile, mis ilmneb ülikooli astuvate noorte seas. Sest on ju fakt, et keelte-, antropoloogia- ja ajalooõpingutele on silmanähtavalt palju tahtjaid.
Üks võimalus on luua Eesti-uuringute näol omaette rahastamise klaster. Seejuures ei tuleks Eesti-uuringuid käsitada kitsalt rahvusteaduste sünonüümina, vaid see hõlmaks ka Eestis tehtavaid teisi humanitaaruuringuid.
Sest midagi peaks ju ometi ette võtma, et astuda vastu dehumaniseerimisele.