Otsustamaks, kas kaitse-eelarvet oleks mõtet kärpida (või tõsta), tuleb kainelt analüüsida kolme küsimust: milline on kaitsejõudude funktsioon, kas see funktsioon on õige, kas funktsiooni investeeritud raha on piisav ülesande täitmiseks.
Esiteks, kaitsejõudude funktsioonist. Selleks saab olla vaid riigi kaitse välise ohu eest. Ehk teisisõnu, retoorikast ja mõtlemisest tuleb välja juurida sinna aastate jooksul sugenenud, asjasse mittepuutuv vaikne eeldus, et kaitsejõud on kuidagi moraalselt head või muud moodi ka siseriiklikult kasulikud (nt rahvuspoliitilise viimsepäeva-argumendina). Kaitsejõududel ei tohi olla mingit pistmist sisepoliitikaga, ükskõik mis ettekäändel.
Teiseks, kaitse välise ohu eest on kahtlemata iga riigi legitiimne huvi.
Kolmandaks. Tuleb nõustuda Alar Tamminguga, et reaalse sõja korral suudaks Eesti naabritest vastu hakata vaid Lätile. Venemaale üksi vastuhakkamise võimeni jõudmiseks on vaja viia end Soome tasemeni (nii materiaalselt kui psühholoogiliselt). See käib Eesti jaoks ilmselgelt üle jõu eeldusel, et meie riigil on muidki elulisi funktsioone.
Edasi. Võtkem kalkulatsioon, et NATO liikmena peab Eesti konflikti korral vastu pidama niikaua, et liitlasväed saaksid dislotseeruda. Seegi ülesanne käib Eesti jaoks üle jõu mitmel põhjusel.
Esiteks on Venemaa hävituspotentsiaal selleks liiga suur (see on ehk Gruusia sõja peamine õppetund meie jaoks – d ka nõrgal Venemaal oleks kohe absoluutne ülekaal õhus).
Teiseks eeldab see, et liitlaste saabumine on garanteeritud. NATO samas oli on ja jääb poliitiliseks otsuseks ja tema harta artikkel 5 ei anna kellelegi absoluutset kaitsetagatist.