Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
/nginx/o/2012/06/14/1167674t1h39c3.jpg)
Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Ahto Lobjakas kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti kaitse-eelarve on liiga suur. Kaks protsenti SKTst ei vii meie sõjaväge maailmatasemele, kuid Eesti haridussüsteemi šansid sama rahaga maailmatasemele lähenemiseks oleks tunduvalt reaalsemad.
Otsustamaks, kas kaitse-eelarvet oleks mõtet kärpida (või tõsta), tuleb kainelt analüüsida kolme küsimust: milline on kaitsejõudude funktsioon, kas see funktsioon on õige, kas funktsiooni investeeritud raha on piisav ülesande täitmiseks.
Esiteks, kaitsejõudude funktsioonist. Selleks saab olla vaid riigi kaitse välise ohu eest. Ehk teisisõnu, retoorikast ja mõtlemisest tuleb välja juurida sinna aastate jooksul sugenenud, asjasse mittepuutuv vaikne eeldus, et kaitsejõud on kuidagi moraalselt head või muud moodi ka siseriiklikult kasulikud (nt rahvuspoliitilise viimsepäeva-argumendina). Kaitsejõududel ei tohi olla mingit pistmist sisepoliitikaga, ükskõik mis ettekäändel.
Teiseks, kaitse välise ohu eest on kahtlemata iga riigi legitiimne huvi.
Kolmandaks. Tuleb nõustuda Alar Tamminguga, et reaalse sõja korral suudaks Eesti naabritest vastu hakata vaid Lätile. Venemaale üksi vastuhakkamise võimeni jõudmiseks on vaja viia end Soome tasemeni (nii materiaalselt kui psühholoogiliselt). See käib Eesti jaoks ilmselgelt üle jõu eeldusel, et meie riigil on muidki elulisi funktsioone.
Edasi. Võtkem kalkulatsioon, et NATO liikmena peab Eesti konflikti korral vastu pidama niikaua, et liitlasväed saaksid dislotseeruda. Seegi ülesanne käib Eesti jaoks üle jõu mitmel põhjusel.
Esiteks on Venemaa hävituspotentsiaal selleks liiga suur (see on ehk Gruusia sõja peamine õppetund meie jaoks – d ka nõrgal Venemaal oleks kohe absoluutne ülekaal õhus).
Teiseks eeldab see, et liitlaste saabumine on garanteeritud. NATO samas oli on ja jääb poliitiliseks otsuseks ja tema harta artikkel 5 ei anna kellelegi absoluutset kaitsetagatist.
Et meid aidata, peavad liitlasvalitsused otsustama Venemaaga sõtta minna. Nad peavad langemata sellise poliitilise otsuse. Raske on ette kujutada olukorda, kus Eesti saatus oleks USA rahvuslike huvide vaatepunktist (mis on riigi välispoliitika A ja O) piisav sõjaks tuumariik Venemaaga. Me kaldume romantiseerima liitlassuhet.
Kolmandaks on oluline koht meie enda ajaloolisel psühholoogial. Millised purustused oleksid venelaste väljashoidmiseks talutavad? Tallinna vanalinna maaltpühkimine? Milliseid kaotusi oleksime valmis taluma arvuliselt? Meie ajalugu on olnud paindumise ajalugu, et võimaluse taas sirguda.
Kaitsejõududel on ajaloolises perspektiivis siiski üks vältimatu funktsioon. Erinevalt 1939. aastast tuleb järgmine kord pauk ära teha.
Selleks ei ole tingimata vaja kulutada 2 protsenti SKTst. Kulude kärpimine näiteks poole võrra viiks meid Leedu tasemele.
Leedu on endiselt NATOs ja USA liitlane. Elementaarse välismissiooni ja kiirreageerimisvõime säilitaksime ka sellel tasemel. Ning küsigem endalt, kui palju tuleks kulusid tõsta, et Eestile välja teenida mainimine USA presidendi kõnes «olukorrast riigis» strateegilise liitlasena a la Iisrael ja Taiwan?
Ma olen nõus Kaarel Kaasiga, kes ütleb, et haridusse tuleb rohkem investeerida. Üks korralike õpitingimustega Eesti tudeng on riigi püsimise vaatepunktist väärt kümmet sõdurit. See ei ole solvang sõdurite aadressil.
Igaüks neist teab, et pärissõjas Venemaaga tuleb neil võidelda lootusetult positsioonilt, sisuliselt märtritena. See on lihtsalt tähelepanek XXI sajandi maailmast: riikide ja ühiskondade saatused sõltuvad üha vähem jõust ja üha enam indiviidide kombineeritud energiast – moraalsest, usulisest jne. Võtkem paštunid Afganistanis (vs USA). Võtkem Soome (vs Venemaa).
Kust algab loovus? Koolist. Õpetajad olid õigel teel, heites silma kaitse-eelarve liigsele rasvale. Kaks protsenti ei vii meie sõjaväge maailmatasemele. Eesti haridussüsteemi šansid sama rahaga maailmatasemele lähenemiseks oleks tunduvalt reaalsemad.
Ma olen veelkord nõus Alar Tamminguga, kui ta ütleb, et riigiteenistujate palku tuleks tõsta, eriti püramiidi allosas. Need on inimesed, kes *on* Eesti riik tema toimes ja välissuhtluses. Seda ressurssi alahindab iga riik oma saatuse hinnaga.
Jääb veel vähemalt üks valdkond, mis vajab hädasti investeeringuid: siseriiklik korrakaitse Türi näitel. Elementaarse turvatundeta kodanike jaoks on välisoht vägagi teoreetiline mure.
Kullaärimees Alar Tamming tegi eile Postimehe arvamusportaalis ettepaneku, et Eesti võiks loobuda kaitseväest ning suunata vabaneva raha palkade tõusu ja ühiskonna arendamisse.