Urmas Krüger: on asju, mida ei tohiks väntsutada

Urmas Krüger. Foto: Küllike Rooväli

Kriminaalpolitsei töö on inim­saatusi mõjutav peen oskustöö. Politseid pidevalt tabanud reformid on aga teinud võimatuks organisatsiooni püsimise töises faasis, kirjutab Sise­kaitse­akadeemia lektor Urmas Krüger.

Türil klaarisid 27. augustil arveid väidetavalt kriminaalse taustaga isikud, üks inimene tulistati surnuks. 30. augusti Postimehe arvamusveerus lahkas ajakirjanik Risto Berendson juhtunu tagamaid ja tegi seejuures etteheiteid politseile, öeldes: «Kriminaalpolitsei võinuks profülaktika mõttes enamiku kaakidest ammu mõneks ajaks istuma panna. [---] Türi juhtum näitas meile, kuivõrd jõuetuks on kriminaalpolitsei reformitud.»

Teema on mulle tuttav mitme kandi pealt. 1993 olin ise uurija keskuurimisbüroo grupis, mis tegeles Türi ja Paide ning nende ümbruse elanikke hirmu all hoidva jõugu liikmete kohtu ette toimetamisega. Jõugu tuumiku moodustasid tookord T. T., A. M., L. E. ja V. A. (väldin täisnimede väljakirjutamist, et mitte riivata märgitud isikute lähedasi, kes elasid ja elavad korralikku elu).

Risto Berendsonil on praeguse aja suhtes õigus, aga vaid osaliselt. Tahaksin politseid veidi kaitsta, kaitsmata paarikümne aasta jooksul õiguskaitses läbi viidud hulgalisi reforme ja reformikesi. Kriminaalpolitsei töö intensiivsus ja tulemuslikkus ei sõltugi enam niivõrd politseist endast, kuivõrd kogu õiguskaitse ahelast – politsei, prokuratuur, kohus –, milles politseile kui ahela alumisele jupile on jäetud kõige väiksem otsustamisõigus.

Kriminaalse seltskonnaga võitlemisel on politsei vaid jupike kurja nuhtlevast piitsast – varre osa on prokuratuuri ja kohtu käes. Ja pealegi ei saa politsei kedagi istuma panna, pole seda kunagi saanudki. Koos otsustusõiguse olulise vähenemisega aga on tõesti kadumas ka otsustusjulgus, mille kadumine omakorda viib lõpuks otsustamisvõimekuse-oskuse kadumiseni: kui minust eriti midagi ei sõltu, ei ole mul ju mõtet enam end ka eriliselt mõttetegevusega vaevata.

Kriminaalpolitseinike töö kvaliteet sõltub nende juhtimisest, organisatsiooni funktsionaalsest korraldatusest-korrastatusest ja väljaõppest. Esimeses kahes vallas on kriminaalpolitseid rapitud ja raputatud palju kordi. Väljaõppes on raputusi olnud õnneks vähem – pigem on olnud õige koolitussüsteemi ülesehitamine liiga aeglane.

Kriminaalpolitsei töö on oskustöö. Ja kuna see töö puudutab inimsaatusi, on tegemist peene oskustööga. Minu õpetaja, õigusteadlane Raul Narits, on aastaid püüdnud viia tulevaste õiguserakendajate mõttemaailma Publius Juventius Celsuselt pärinevat, maailma paremaks muutumise seisukohast olulist teadmist: õigus on headuse ja õigluse kunst.

Meie ümber toimuvat vaadates tundub, et enamik õigusametnikest, ka prokuratuuris ja kohtutes, eirab oma töö selliseks kunstiks olemist. Sisekaitseakadeemia on teinud pingutusi, et tulevased kriminaalpolitseinikud õpiksid ja mõistaksid oma tööd mitte ainult kui head oskustööd, vaid ka kui inimsaatusi puudutavat kunsti. Senini suhteliselt stabiilsed koolitustingimused on meid selles osas soosinud.

Sotsiaalteadlased teavad, et iga organisatsioon kujutab endast gruppi ning iga grupp, selleks et jõuda kvaliteetse töö ja eduka koostöö tegemise faasi, läbib arengus mitu järjestikust etappi – kujunemise, konflikti ja kohanemise etapi. Igasugune reform, ka mahukamad ruumilised muutused, millega kaasnevad alati vähemal või suuremal määral muutused taristus tervikuna ning isikkoosseisus, paiskab organisatsiooni tagasi kujunemise faasi. Jõudmaks sellest faasist uuesti sisulise töö edukuse faasi, tuleb taas enne läbida konflikti ja kohanemise faas – see aga võtab aega. Politseid pidevalt tabanud reformid ja reformikesed on paljuski teinud võimatuks politsei püsimise töises, iseäranis edukat koostööd võimaldavas faasis – ikka ja jälle tuleb hakata uuesti kujunema.

Äsjakirjeldatu on täna-homme «Ida-Viru projektide» näol tabamas ka Sisekaitseakadeemiat, sh kriminaalpolitsei koolitamissüsteemi. On selge, et suurim koolitamispotentsiaal tekib kohtades, kus on suurim erialane kogemus (mis omakorda seondub erialaste juhtumite arvukusega) ja kus võimekate spetsialistide arvuline tihedus on kõige suurem (mis omakorda sõltub väljakujunenud taristu kvaliteedist ja stabiilsusest, mis omakorda on üks spetsialiste motiveerivatest teguritest).

Olen ise õiguskaitsjana alati distantseerinud ennast kõiksugu erakondadest ja poliitilistest «plaanidest» – kuivõrd õiguse loomine ja rakendamine on millegi ülevama teenistuses, kui seda on ühe erakonna, poliitiku või kõrge riigiametniku kujutlused, soovid või huvid.

Hakates puhtpoliitilistel ja ideoloogilistel põhjustel või suisa erahuvides manööverdama sisejulgeoleku struktuuridega, riskivad poliitikud ühiskonna jaoks halbade tendentside ellukutsumisega – spetsialistid, selmet jääda oma liistude juurde, võidakse haarata poliitiliste või erahuviliste «asjade» ajamisse.

Eesti riigivapil on kolm kaslast. Taasiseseisvunud Eesti on paljude demokraatlike riikide kõrval alles kassipoja vanuses. Kassipoegi ei tohi palju väntsutada – tagajärjed määrivad, ei lõhna hästi ja vajavad hiljem hoolikat koristamist.