Augusti lõppupäevil avalikustas justiitsministeerium kooseluseaduse kontseptsiooni. Selle järgi luuakse abielu kõrvale registreeritud kooselu instituut, mida täiendatakse registreerimata ehk faktilise kooselu regulatsiooniga. Kokku tekiks kontseptsiooni kohaselt kolm kooseluvormi: registreeritud abieluline, registreeritud mitteabieluline ja registreerimata faktiline.
Kui perekonnaseaduse osaline kohaldamine registreerimata ehk faktilisele kooselule on natukenegi põhjendatud, siis registreeritud kooselu kehtestamine abielu kõrvale on sügavalt arusaamatu.
Kui isikud otsustavad oma kooselu registreerida, siis on neil võimalus praegu kehtiva regulatsiooni järgi sõlmida abielu, kusjuures seda saab teha ka notari juures, kui perekonnaseisuamet neile liiga hirmuäratav peaks tunduma. Teisisõnu, kooselu registreerimise võimalus on juba olemas.
Seega peaks sellel instituudil olema muu, varjatud eesmärk. Suure tõenäosusega on selleks mitte tahe midagi tegelikult reguleerida, vaid soov näidata, kui tublid ollakse samasooliste kooselu kaitsel.
Sellise regulatsiooniga aga tegelikult midagi ei muudeta, sest varasuhteid, sealhulgas pärimist ja ülalpidamist on võimalik kokku leppida ka praegu.
Selles kontekstis oleks paslik kummutada mõned laialtlevinud, kuid eksitavad arusaamad. Nii peab Eiki Nestor samasooliste kooselu seadustamist põhjendatuks, sest eitada nende paaride kooselu oleks eluvõõras. Sarnaselt kirjutab Rait Maruste: «Et inimesed siiski elavad koos ja on selles ka õnnelikud, on fakt, ja pole mõistlikku põhjust neil seda keelata ja mitte lasta oma suhet legaliseerida.».
Lugupeetud rahvaesindajad kasutavad siin samatähenduslikke sõnu «seadustama» ja «legaliseerima», mille tähendus on «seaduslikuks tunnistama v või muutma». Selliste avaldustega kinnistatakse eksiarvamust, justkui oleks Eesti Vabariigis omasooliste kooselud ebaseaduslikud, seadusevastased. Tegelikult ju ei ole – neil on täpselt samad õigused ja kohustused nagu teistelgi mitteabielulist kooselu harrastavatel inimestel.