Margus Sardis

FOTO: Erakogu

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik ridadesse kuuluv Margus Sardis kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kooseluseadust pole vaja. Lisaks on ta vastu seadusesse plaanitavale võimalusele, et kooselu registreerinud homod peaksid saama erandjuhtumitel peresiseselt lapsendada.

Augusti lõppupäevil avalikustas justiitsministeerium kooseluseaduse kontseptsiooni. Selle järgi luuakse abielu kõrvale registreeritud kooselu instituut, mida täiendatakse registreerimata ehk faktilise kooselu regulatsiooniga. Kokku tekiks kontseptsiooni kohaselt kolm kooseluvormi: registreeritud abieluline, registreeritud mitteabieluline ja registreerimata faktiline.

Kui perekonnaseaduse osaline kohaldamine registreerimata ehk faktilisele kooselule on natukenegi põhjendatud, siis registreeritud kooselu kehtestamine abielu kõrvale on sügavalt arusaamatu.

Kui isikud otsustavad oma kooselu registreerida, siis on neil võimalus praegu kehtiva regulatsiooni järgi sõlmida abielu, kusjuures seda saab teha ka notari juures, kui perekonnaseisuamet neile liiga hirmuäratav peaks tunduma. Teisisõnu, kooselu registreerimise võimalus on juba olemas.

Seega peaks sellel instituudil olema muu, varjatud eesmärk. Suure tõenäosusega on selleks mitte tahe midagi tegelikult reguleerida, vaid soov näidata, kui tublid ollakse samasooliste kooselu kaitsel.

Sellise regulatsiooniga aga tegelikult midagi ei muudeta, sest varasuhteid, sealhulgas pärimist ja ülalpidamist on võimalik kokku leppida ka praegu.

Selles kontekstis oleks paslik kummutada mõned laialtlevinud, kuid eksitavad arusaamad. Nii peab Eiki Nestor samasooliste kooselu seadustamist põhjendatuks, sest eitada nende paaride kooselu oleks eluvõõras. Sarnaselt kirjutab Rait Maruste: «Et inimesed siiski elavad koos ja on selles ka õnnelikud, on fakt, ja pole mõistlikku põhjust neil seda keelata ja mitte lasta oma suhet legaliseerida.».

Lugupeetud rahvaesindajad kasutavad siin samatähenduslikke sõnu «seadustama» ja «legaliseerima», mille tähendus on «seaduslikuks tunnistama v või muutma». Selliste avaldustega kinnistatakse eksiarvamust, justkui oleks Eesti Vabariigis omasooliste kooselud ebaseaduslikud, seadusevastased. Tegelikult ju ei ole – neil on täpselt samad õigused ja kohustused nagu teistelgi mitteabielulist kooselu harrastavatel inimestel.

Jah, neil puudub võimalus abielluda, kuid sellise võimaluse andmiseks peaks uurima ja arutama, kuidas on see kooskõlas meie väärtuste ja traditsioonidega, mitte hämama eufemistlikest «reguleeritud kooseludest» ja «tsiviilpartnerlustest» ülekoormatud surrogaatkonstruktsioonidega.

Kui me tahame, et ka omasooliste kooselud omaksid perekonnaõiguslikku kaitset, siis peame lubama neile oma kooselu registreerida ehk abielluda täpselt nagu mehel ja naiselgi.

Kooseluseaduses pakutav pakett on petukaup kõigile, kuna varjab seaduse tegelikke eesmärke ja samas «diskrimineerib» jätkuvalt homosid, kuna ikkagi ei anna neile mehe-naise abieluga võrdset staatust.

Jutumärke kasutasin, kuna ma ei pea seda tegelikult diskrimineerimiseks. Diskrimineerimiseks ei pea seda ka riik, kes on kontseptsioonis selgelt märkinud, et kooseluseadusega ei soovita abielu institutsiooni kahjustada.

Arvan, et diskrimineerimine ei oleks ka see, kui kooseluseaduses ei antaks samasoolisele registreeritud elukaaslasele õigust oma partneri last lapsendada – kontseptsiooni kohaselt registreeritud elukaaslasel oma partneri lapse suhtes selline õigus on, tingimusel et lapsel teist vanemat ei ole (teine vanem on näiteks surnud või on temalt hooldusõigus täielikult ära võetud).

Meestearst Kristjan Pomm küsis oma hiljutises arvamusloos: «Millised on riskid lapsele sellise kooselumudeli korral?» Kuna seda valdkonda on vähe uuritud, siis lapse huvide esikohale seadmine mis tahes küsimuses võiks tõesti olla suuniseks.

Erinevalt Pommist ei ole ma aga nõus lapsendamisõiguse andmisega samasoolistele paaridele isegi väga piiratud tingimustel.

On olnud ja jääb nii, et lapsel on isa ja ema, seda isegi juhul, kui üks neist pereelus ei osale.

Lapse kasvatamisest võtab üldjuhul osa palju laiem ring nii lähisugulaste kui ka sõprade näol, kuid isa jääb isaks ja ema emaks. Kui kaks sama sugu inimest elavad koos, siis üks neist on ema või isa ja teine «tädi» või «onu».

Analoogselt abieluga ei ole mõtet petta ennast ja teisi ning luua illusioon, justkui tegemist oleks kompromissi või erandiga, mis olukorra lahendab.

Kui me arvame, et samasoolistel on õigus abielluda, siis võiks edasi mõelda ka sellele, kas neil on õigus lapsendada.

Senimaani aga tuleks valitsejatel üritada järgida ja toetada ühiskonnas kehtivaid põhiväärtusi ning võtta kuulda seda, mida ühiskond valdavalt sellest arvab. Rahva häälest leiab üles rahva südametunnistuse, tuleb osata vaid kuulata. Kui ühiskond on valmis abielu-institutsiooni ümber mõtestama, siis naasku ka valitsejad selle tema juurde tagasi.

Kooseluseaduse teine uuendus on reguleerimata ehk faktiline kooselu, milles on lähtutud põhimõttest kaitsta nõrgemat poolt, eeskätt lapsi.

Faktilise kooselu eeldused oleksid järgmised: vähemalt üks ühine laps; ühine elukoht; majanduslik seotus; suhte isiklik laad (välistatakse sõprussuhted, korterikaaslased jms); suhte kestvusele suunatus, stabiilsus; kumbki pool ei ole abielus ega kellegi teise registreeritud elukaaslane.

Faktilise kooselu üldiste õiguslike tagajärgedena nähakse ette perekonna ülalpidamise kohustus ning solidaarvastutus perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingute puhuks.

Ehkki meie privaatautonoomia annab meile võimaluse ise otsustada oma elukäigu üle ja üks selliseid otsuseid on ka abielu sõlmimata jätmine, seda enam, et faktilise kooselu kasuks otsustanud isikud ei asu väljaspool seadust, vaid neil on võimalus sõlmida notariaalseid lepinguid ning tugineda tsiviilõiguse erinevatele normistikele, võib faktilise kooselu sätestamine olla mõistlik, kaitstes lapsi kas või kaude nende vanemate teadlikult «tarkade» otsuste või otsustusvõimetuse eest.

Küll aga pole selle regulatsiooni jaoks vaja eraldi seadust – ruumi jätkub ka kehtivas perekonnaseaduses.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et seadusloomega seotud ressursside kulutamine poolikute või pseudolahenduste väljatöötamisele ei ole mõistlik. Kaitseme lapsi ja nõrgemaid, kuid mis tahes vähemusgruppi kuulumine ei tähenda automaatselt nõrgemaks olemist.

Samasooliste kooselud ei ole keelatud ega asu väljaspool seadust. Kui eeldada, et samasoolistel elukaaslastel on täpselt samad õigused nagu traditsioonilistel paaridel, siis tuleks neile lubada ka abielu sõlmimine ja lapsendamine. Kuni me nii ei arva, saavad kõik hästi hakkama ka olemasoleva regulatsiooni raames.