FOTO: illustratsioon Katri Karing

Kui ühiskond tõmbab võrdusmärgi hetero- ja homoseksuaalsuse vahele, siis võivad sellel olla tagajärjed, mida keegi praegu ennustada ei tea, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Margo Miljand Postimehe arvamusportaalis. Ta nõuab seega kooseluseaduse vajaduse küsimuses referendumit.

Üldsus on kogu nn tolerantsiajastu vältel (üle 20 aasta) palunud tungivalt, et homoteemaga ei moonutataks ega koormataks elutervet infokeskkonda. Tegelikult ei möödu päeva ilma selleta. Pahameelt tekitavad ka koolide ümber hiilivad homoorganisatsioonide agitaatorid. Parlamendierakondadest on kõige homokesksem olnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). See on ka üks tõenäolisemaid põhjuseid, miks sotside reiting viimasel ajal langeb. Enamikule ei meeldi, kui üritatakse pea peale pöörata eelnevate põlvkondade elutarkust, kuulutada kehtetuks kogu eluslooduse eksistentsiaalne kandekonstruktsioon, mis on rajatud vastassoolisusele.

Kes suunab homopromo? Kas seksuaalvähemuse selja taga peitub mingi ülimõjukas ja väga rikas poliitiline jõud? Kuidas muidu seletada, et läinud aastal saatis justiitsministeerium (ilma nähtava põhjuseta) riigikogus esindatud erakondade fraktsioonidele kirja palvega teatada seisukoht nn kooseluseaduse (avamäng homoabielude kehtestamisele) väljatöötamise vajaduse kohta. Vastustest selgub, et ainsana oli SDE kohe jõustuvate homoabielude poolt. Pole välistatud, et välissurve mõjul, kohalike homoorganisatsioonide ja sotside nõudmisel on justiitsministeerium sunnitud andma töösse nn kooseluseaduse eelnõu ja see surutakse läbi rahva tahet eirates. Sest referendumit ilmelt ei tule. Kuigi peaks.  

Milliste kõrgetasemeliste ja erapooletute uuringute tulemusele viidates teavad kooseluseaduse läbisurujad, et võrdusmärgi tõmbamine hetero- ja homoseksuaalsuse vahele – mida homoabielud ju on – ei too kaasa homoseksuaalsuse kasvu? Miks peab Eesti kuuletuma homodele, kui maailma suurimad ja domineerivad riigid (USA, Venemaa, Hiina, India, Iisrael jt) endid selles küsimuses mõjutada ei lase?

SDE rõhutab, et ollakse vähemuste kaitsjad. Miks kaitstakse just homovähemust, kelle olukord on võrreldes paljude teiste vähemustega lausa roosiline? Miks Sven Mikser ei muretse piisavalt põllumeeste pärast, kes meie toidulauda kattes saavad ELilt neli korda väiksemaid otsetoetusi kui kolleegid Lääne-Euroopas? Meil on sadu kordi olulisemaid probleeme ja armetumas olukorras vähemusi, kelle eluõiguse eest võidelda.

MTÜ Eesti Gei Noored aktivistid tunnistavad praegu endi kõige suuremaks probleemiks seda, et kahel geil on ebamugav tänaval käest kinni jalutada jms. Seega pole kooseluseadus isegi homode endi arvates olulisim probleem. Hoopiski pole sellise seaduse vastu huvi tundnud vabalt koos elavad heteropaarid. Millest siis see hasart ja justiitsministeeriumi klammerdumine ebaolulise külge, kui nad ei tea isegi seda, kui palju võiks olla abielluvaid homosid? Puudub ähmanegi ettekujutus homode arvust Eestis ja sellest, kas see arv suureneb või väheneb. Homopropaganda ja homoabielud on projekt, millesarnast inimkonna ajalugu ei tunne. Ei teata, kuhu see eksperiment võib meid viia.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond nõuab kooseluseaduse vajaduse küsimuses referendumit. Kui ühiskond tõmbab võrdusmärgi hetero- ja homoseksuaalsuse vahele, siis võivad sellel olla tagajärjed, mida keegi praegu ennustada ei tea. Kindlasti ei pruugi need soodustada rahvuse elujõudu ja püsimist. Seda kinnitab fakt, et homoabielud kehtestanud riikides on põlisrahvuse iive sügavas miinuses.