Leo Kunnase hinnangul ei tohiks kaitseringkondasid kindlasti kaotada.

FOTO: Toomas Huik

Eesti ei saa loobuda kaitseväest, sest me asume liiga vägivaldsete riikide naabruses, räägib sõjandusasjatundja ja reservohvitser Leo Kunnas intevjuus Postimehe arvamusportaalile, kommenteerides ärimees Alar Tammingu ideed.

Alar Tamming pakkus välja idee, et Eesti võiks loobuda Costa Rica eeskujul sõjaväest, leidmaks nii raha muude aktuaalsete probleemide lahendamiseks. Mida te sellest arvate?

Sel juhul peaks Eesti tõstma ka geograafiliselt ümber Costa Rica geopoliitilisse asukohta. Siis võiks seda teha. Kunagi oli populaarne lugu, et Eesti peaks nagu Iirimaa end lahti haakima ja merele ujuma. Põhimõtteliselt saab Island seda endale lubada. Eesti sõjalise riigikaitse vajadus on seotud ikkagi meie geopoliitilise olukorra ja asukohaga, nagu ajaloolised kogemused kinnitavad.

Tammingu mõte on, et ükspuha kui palju raha meie sõjaväele anda, ikkagi suudaksime vastu seista ainult Lätile.

See ei pea paika. Ma hindan Tammingut selles mõttes väga, et tema käsitlused kulla väärtuse kohta on aidanud minulgi teenida nii palju raha, et olen saanud kirjanikupõlve pidada. Nendes asjades on ta täiesti ekspert.

Aga sõjaväe küsimuses ma ei ole nõus – see ei ole lineaarne küsimus. Muidu ei saaks väikeriigid eksisteeridagi – suured hävitaks ja neelaks nad alla. Ajaloos õnneks ei ole nii läinud.

Vastupidi – väikeriigid peavad palju rohkem pingutama, et end kaitsta. See ongi paradoks. Vastasel juhul sunnitakse see väike riik oma iseseisvusest loobuma.

Äkki piisab lihtsalt sellest, et me loodame oma lääneliitlastele?

Vastupidi, kui me oleme NATOs, on meil palju suuremad kohustused. Nüüd ei ole meil võimalik kaotada – meie kaotus on kogu alliansi kaotus. Me ei saa panna kogu allianssi olukorda, et me oleme selle nõrk koht. Alliansid püsivad teatavasti seni, kuni nad on tugevad. Ükski allianss ei ole olnud igavene.

Suures pildis ei ole ju vahet, kas väike Eesti panustab kolm või ühe protsendi sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele – kui võrrelda seda kogu NATO summaarsete kaitsekulutustega.

See teeb väga suure vahe. Ma olen palju kirjutanud sellest artikleid, pole mõtet hakata kõike ümber kordama. Aga see ei ole sõjaliselt pädev ekspertarvamus. Meil ei ole võimalik muuta oma geopoliitilist asukohta.

Tamming pakkus välja absoluutse lahenduse, aga kui selle pinnalt edasi mõelda, siis kas ei võiks kaitsekulutused tõesti olla eelarves koht, kust me saaksime osa raha ümber suunata palgatõusuks?

See ei ole absoluutselt see koht. Riik peab hakkama lihtsalt tulu teenima. Tegelikult on kaks lahendust – riigiettevõttest tulu saamine ja maksude sissenõudmine. Lahendus on näiteks põlevkivist õli ajamises. See poliitika, et kui kolme lapsega pere sissetulek on 1000 eurot kogu kamba peale ja keegi ütleb, et te saate 800ga ka hakkama, pole lahendus (Kunnas piltlikustab kaitsekulutuste kärpimist - toim). Riik peab lihtsalt teenima raha ja suutma end ülal pidada või ta inimesed jooksevad laiali, mis on ka praegu juhtumas.