IRLi kuuluv riigikogu liige Marko Pomerants leiab, et presidendi tänane kõne oli varasemast parem ning kiskus kaasa mõtlema.
Marko Pomerants: usaldusejutt pani kaasa mõtlema
Eelmisel aastal olin ma presidendi kõne suhtes kriitiline, sest ta kordas vanu asju. Tänavust kõnet pean kiitma.
Loomulikult oli selles ettearvatavaid teemasid, nagu ESM ja meie kuulumine Euroopa Liitu, aga oli ka kaasa mõtlema kutsuvat, märksõna «usaldus» kontekstis. Usalduse säilitamine, taastamine, hoidmine nii-öelda riigi (loe: poliitikute) ja rahva, aga ka meedia ja poliitikute omavahelistes suhetes.
Pöördudes tagasi ESMi juurde, meeldis mulle presidendi rõhutus selles osas, et poliitikud peavad olema valmis keerulisi otsustusi selgitama, mitte rahvast populistlikult hullutama.
Kuna ESMi debatid kestsid riigikogus tunde, jätsin minagi minister Ligilt retoorilise küsimuse, mille vastust ma tean, küsimata. See küsimus oleks kõlanud: «Kas Eesti on viimane riik seitsmeteistkümnest, kes kaotab pärast seda otsust oma iseseisvuse?»
Iga mõistlik inimene teab vastust, et nii see pole. Ja erinevates organisatsioonides koostegutsemine ja nendesse kuulumine on loogilisem kui isolatsioon.
Loogiline on see, et president ei saanud mööda minna erakondade rahastamise ja poliitilise vastutuse temaatikast.
Ja lõpuks on tore pöörduda presidendi kõne alguse juurde. Vahva kui keegi julgeb riigikogu kiita ja see on oma riigi president.
Pealkirjad homsetes ajalehtedes sõltuvad profiilist. Võivad olla järgmised: «President rääkis usalduse tähtsusest riigi ja rahva vahel» või on see hoopis väljarebitud lause ja midagi päevapoliitilist erakondade rahastamisega seoses.