Kaja Kallas: riigikogu eetikakoodeks – mida oodata?

Kaja Kallas Foto: Stanislav Moshkov / Den za Dnjom

Töörühm on hakanud koostama riigikogu liikmete eetikakoodeksit. Riigikogu liige Kaja Kallas (Reformierakond) avab ettevõtmise tagamaid.

Milleks riigikogu liikmete eetikakoodeksit üldse vaja on? Kas sellest on kasu? Nii meil kui mujal on parlamendi eetikakoodeksi loomise taganttõukajaks ühiskonda raputanud poliitskandaalid. Ega eksimusi ole oluliselt rohkem kui varemalt. Aga elame infoühiskonnas, kus uudisteportaalid töötavad ööpäev ringi ja teave parlamendiliikme tegevuse küsitavuse kohta jõuab kohe kõigini ning meedia toel ka võimendub.

Kõrgendatud nõudmised ja tähelepanu parlamendiliikmetele tulenevad nende unikaalsest positsioonist – nad on ainsad ühiskonna liikmed, kes mitte ainult ei pea seadust järgima, vaid kellel on reaalselt võimalus seadusi ka muuta. Sealhulgas ka seda, kuidas seadus neile endale kohaldub. Seetõttu on parlamendiliikmete tegevuse arusaadavus ja läbipaistvus tähtis.

2011. aasta märtsis küsis Briti ajaleht The Guardian 5000 Poola, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania valija käest, millises ulatuses nad usuvad oma riigi poliitkuid (sõltumata, kas tegemist on opositsiooni või koalitsiooni poliitikutega) käituvat ausalt ja väärikalt? Ainult üheksa protsenti vastas, et «enamasti» või «mõistlikus ulatuses», samas kui 89 protsenti uskus, et «mitte eriti» või «üldse mitte».

Näiteid võib tuua ka mujalt maailmast – Austraalias andis eetikakoodeksi loomisele tõuke rahva vähene usaldus poliitikute vastu. Ainult seitse protsenti austraallastest uskus, et parlamendiliikmetel on kõrged aususe ja eetika normid.

Eestis on olukord parem – mais 2012 korraldatud Eurobaromeetri küsitluse kohaselt 36 protsenti küsitletutest pigem usaldab riigikogu. Samas, võrreldes eelmise, 2011. aasta sügisel läbi viidud uuringuga on parlamenti pigem usaldavate inimeste osakaal nelja protsendipunkti võrra kahanenud.

Miks peaks parlamendi maine minema korda kellelegi peale parlamendi enda? Maine halvenemine suurendab lõhet valijaskonna ja valitud kogu vahel. Demokraatia on aga ehitatud usaldusele. Valijad usaldavad valitutele otsuste tegemise ja oma huvide esindamise. Kui inimesed ei usu, et otsustajad tegutsevad ausalt ja väärikalt, siis on neil ka raske tehtud otsuseid mõista ja aktsepteerida. Järelikult ka parlamendi vastu võetud seaduste järgi elada. Kujutlemaks ette, mis võib sellisel puhul juhtuda, on paslik uuesti üle lugeda William Goldingu romaan «Kärbeste jumal».

Kui soov parlamendi mainet parandada võib olla eetikakoodeksi loomise tõukeks, siis koodeks ise on suunatud eelkõige parlamendiliikmete professionaalsuse suurendamisele, leppides kokku ühtsed käitumisreeglid. Iseseisvuse taastamise aastapäeval augustis rõhutati paljudes kõnedes, et meie riik on jõudnud täiskasvanuikka.

Täiskasvanule on omane suurem professionaalsus kui noorukile, sama võib nõuda ka täiskasvanud riigi parlamendilt. Professionaalsele parlamendile ei anta enam andeks pisivigu. Kirjapandud käitumisreeglid aitavad teadmatusest tingitud eksimusi vältida. Kui suurendada parlamendiliikmete professionaalsust, peaks paranema ka seadusandluse ja seeläbi ka tulemuse kvaliteet.

Vajadusele eetikakoodeksi järele on vastu vaieldud argumendiga, et ükski koodeks ei asenda inimese südametunnistust ja lastetuba. Ei asendagi. Aga südametunnistus ja lastetuba ei ütle midagi selle kohta, kuidas ma pean käituma parlamendis ette tulevates olukordades. Eetilised dilemmad, mis tekivad töös advokaadina, erinevad oluliselt eetilistest dilemmadest, mis kerkivad üles parlamendiliikme töös. Eestis on organisatsioonid ja ameteid ühendavad liidud vastu võtnud sadu eetikakoodekseid, milles kirjeldatu on mõnes mõttes selle valdkonnas käitumise ideaal. Nii näeb näiteks juhi abide (sekretäride) eetikakoodeks ette hoidumist lobisemisest ja eraasjade ajamisest tööajal. Ilmselt võib leida nii mõnegi sekretäri, kes nende reeglite vastu eksib, ometi mõjutab eetikakoodeksis kirjapandu avaldamine siiski hoiakuid ja toetab tavade muutumist.

Käitumisreeglite kirjapanekuga tekib hoob, millega hinnata parlamendiliikme tegevust. Ühelt poolt on see hea hoidmaks ära vaidlusi olukordades, kus juriidiliselt on kõik korrektne, ent moraalselt saaks käitumisele ometi üht-teist ette heita. Kuivõrd siiani puuduvad suunised, pole parlamendil olnud võimalust end hinnangut andes rikkujast distantseerida. Seetõttu maksab enamus mõne üksiku eksimuse eest oma mainega. Tuleb märkida, et ilmselt asub ajakirjandus eetikakoodeksi näol tekkinud hooba usinalt kasutama, mis võib lühiajaliselt kaasa tuua hoopis parlamendi maine halvenemise, sest üles kaevatakse kõikvõimalikud vanad juhtumid. Hoiakute kujunemine on pikemaajalisem protsess ning varasemate juhtumite negatiivne kajastus võib kokkuvõttes vastupidiselt töötada.

Kui on võimalik anda hinnanguid, tekib kohe ka sanktsioonide küsimus. Eetikakoodeks ei ole seadus, vaid käitumisreeglite suunis. See ei tegele riigikogu liikmete isikliku moraaliga, vaid on suunatud parlamendiliikme professionaalsele käitumisele. Sanktsioonide asjus seab põhiseaduses sätestatud vaba mandaadi põhimõte piirangud, millest ei saa mööda vaadata. Seetõttu välistab põhiseadus karmid karistused, nagu näiteks hääleõiguse äravõtmine, mis mõnes riigis on lubatud. Kui mõelda rahaliste karistuste peale, siis kuidas on võimalik panna eetikakoodeksi rikkumisele külge hinnasildid?

On tehtud mitmesuguseid uurin­guid, mis kõik viitavad sellele, et karistusehirm ei hoia rikkumisi ära ja karistuste karmistamine ei too kaasa rikkumiste vähenemist. Pigem on näiteks kuritegevuse uurimisel leitud isegi vastupidist – karmimad karistused koos tugevdatud kontrolliga võivad kaasa tuua sootuks kuritegevuse suurenemise. Põhjuseks tuuakse vastutuse ülekandumist – kui karistused ja kontroll on karmid, siis reeglitele allutatud kodanik tunneb, et tema tegusid suunab riik ja vastutuse nende eest saab samuti üle kanda. Samas kui pehmemate reeglite puhul tunneb kodanik vastutust oma valikute eest.

Teisalt on Duke’i ülikooli käitumispsühholoogia professori Dan Ariely sõnul eetiliste rikkumiste ärahoidmiseks mõjus enne tegutsema asumist antud lubadus mitte reegleid rikkuda. Usun, et karistustest olulisem on reeglites kokku leppida ning lubadus neid järgida. Ja kohaseks sanktsiooniks rikkumiste eest saab olla tegevuse taunimine ja avalik hukkamõist, mis mõjutab lõpptulemusena poliitiku häältesaaki järgmistel valimistel.

Parlamendiliikmele on ette nähtud kõrgendatud väärikuse nõuded ja seda rolli täites tuleb vastutust tunnetada. Samas koosneb riigikogu rahva esindajatest ja parlamendi eeti­ka peegeldab seetõttu suuresti ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid.

Kui ühiskond taunib teiselt inimeselt asjade võtmist, aga tööandja tagant pisiasjade vinnamine on tavapärane mittetaunitav praktika, siis pole alust ka eeldada, et riigikokku satuvad inimesed, kes kannavad teistsuguseid väärtusi. Hea eeskujuga saab ühiskonnas palju ära teha ja seetõttu olemegi ette võtnud riigikogu eetikakoodeksi väljatöötamise.