Juhtkiri: väärikate otsuste ootel

Foto: Urmas Nemvalts

Riigikogu alustab täna sügisest istungjärku, ja seda suvekuudel põhjalikult remonditud istungitesaalis. Süsteemide ajakohastamine on tähtis, kuid sõna otseses mõttes tehniline küsimus. Peamine on siiski sis­u ehk otsused, mida Toompeal langetama hakatakse. Parlamentaarses riigis nag­u Eesti on need kõige tähtsamad otsused üleüldse. Sellest tuleneb ka riigikogu iga üksiku liikme vastutus Eesti käekäigu eest.

Võib-olla on isegi liiga palju rõhutatud, et valija tahtel 101 saadikust moodustatud kogu on kui läbilõige ühiskonnast. Sellega oleks justkui leitud mugav õigustus, et mõne riigikogu liikme panus ongi vaid erakonna käsul õige­t nuppu vajutada ning kuluhüvitiste omanäolise kasutamisega meedias furoori tekitada. Eeskätt peaks parlament olema siiski ühiskonna eliit, mis tähendab lisaks tarkusele ka väga olulise asjana eneseusku ja väärikust.

Toosama väärikuse defitsiit on oluline põhjus, miks pole riigikogu maine nii kõrge kui olla võiks. Jah, küllap on ka riigikogule ja poliitikutele mõnikord üldistustes liiga tehtud. Mõnigi riigikokku valitu on kibedalt öelnud, et see on toonud kaasa tema senise renomee hävimise. Ilmselt ei ole need inimesed poliitikasse minekut piisavalt mõtestanud. Just uute tulijatega seob avalikkus kõrgendatud ootusi. Lahmivat kriitikat ei tasuks üle tähtsustada ja seeläbi võimendada – arvamusliidrid ei ole kunagi seadnud kahtluse alla parlamendi tähtsust ega teinud «poliitikust» sõimusõna. Tuleb olla enesekindel ja tegutseda, selmet hädaldada!

Lootustandvaks näiteks on alanud töö riigikogu eetikakoodeksiga, mille koostamise vajalikkust selgitab tänases Postimehes üks selle teema vedajaid, esimest koosseisu riigikokku kuuluv Kaja Kallas: «Maine halvenemine suurendab lõhet valijaskonna ja valitud kogu vahel. [---] Kui inimesed ei usu, et otsustajad tegutsevad ausalt ja väärikalt, on neil raske ka tehtud otsuseid mõista ja aktsepteerida. Järelikult ka parlamendi vastu võetud seaduste järgi elada.»

Kallas märgib õigesti, et demokraatia vajab toimimiseks usaldust. Just seepärast peaks riigikogu leidma avalikkust rahuldava lahenduse erakondade rahastamise küsimuses.

Mis puutub eelseisvatesse aruteludesse, siis lähiaja olulisim teema saab kindlasti olema tuleva aasta riigieelarve ning loomulikult kõik see, mis puudutab Euroopa Liitu.

1997. aasta sügisel (samuti vastremonditud saalis) avaistungil kõnelnud president Lennart Meri kutsus üles jõudma «poliitilistele kokkulepetele, mis oleksid kõrgemal erakondade hetkehuvidest ja seaksid esiplaanile Eesti Vabariigi pikaajalised Euroopa-huvid».

Need sõnad ei ole tähendust kaotanud ka 15 aastat hiljem. Kindlasti ei tohiks inimesi tahtlikult hirmutada ja eksitada, teiselt poolt tuleb alati olla valmis keerulisi küsimusi ikka ja jälle üle selgitama. Olgem väärikad!