Mihhail Lotman

FOTO: SCANPIX

 Ta pole mitte ainult korraga teadlane ja poliitik, vaid ka loengupidamiskunsti üsna erakordne näide. Kokku on saanud kohmetust tekitavalt laiad teadmised, teaduslikkus, provokatiivsus ja vastumeelsus mis tahes surmtõsisuse suhtes. Kui keegi suudab märgiteooria üliõpilastele eksistentsiaalselt oluliseks küsimuseks kõneleda, siis on see tema. Esmaspäeval tähistas ta Tallinna Ülikoolis toimunud sümpoosioniga oma 60. sünnipäeva.

Püüdsin kokku lugeda, mitmes teie peetud semiootikaloengus ma olen Eesti Humanitaarinstituudis käinud. Vaatasin üle oma konspektid: kolm kultuurisemiootika konspekti, kaks sissejuhatusest semiootikasse, siis faktisemiootika, hirmusemiootika, mitu retoorikakonspekti, paar kladet ülestähendustega tekstianalüüsi seminaridest.

Alustaks kõige üldisemast: sellest, mis õigupoolest on märk ja kuidas see toimib, ning vaataks seda praegu toimuvate Ameerika presidendivalimiste kontekstis. Semiootiline vaatenurk pole mitte see, et maailm koosneb märkidest – muidu poleks see muud kui järjekordne kõiksuse teooria –, vaid see, et, peirce’ilikult, iga asi võib olla, aga ei pruugi olla märk.

Selle kohta olete tavaliselt toonud näite toolist: see võib olla lihtsalt tool, aga kui see on ukse vahele pandud, tähendab see hoopis midagi muud – näiteks et asutus on suletud. Ameerika valimisvõitluses aga tuli sel nädalal mängu veel üks tool: tühi tool, millega Clint Eastwood rääkis, pöördudes samas just nagu Obama poole.


Jah, on selge, et Clint Eastwoodi tühi tool pole lihtsalt tühi tool, see on viis öelda asju, mida muidu, st poliitiliselt korrektselt öelda ei saaks. Öelda, et Obama on Ameerika jaoks olnud lihtsalt tühi koht – see oleks solvang Selle asemel saab näidata tooli, kus peaks olema Obama, aga teda ei ole seal.

Sellist märki on lihtne lugeda, sest siin kasutatakse märki teadlikult ja tahtlikult – Clint Eastwood teadis väga hästi, mida ta tühja tooli kasutades öelda tahab, ja enamik sai sellest ka aru.

Hoopis huvitav on aga see, kuidas Obama sellele reageeris: ta tegi näo, nagu ei saaks aru, öeldes, et Clint Eastwood on suurepärane näitleja ning Obama kuulub endiselt tema austajate hulka. Ta tegi targasti, sest Clint Eastwoodil on palju fänne ka demokraatide hulgas.

Obama Twitteri konto kaudu vastuseks saadetud pilt, kus Obama istub toolil, kõrval kiri «Koht on võetud», oli samuti semiootiliselt üsna huvitav.

Obama on suurepärane suhtleja. Kuid antud juhul on kujund enam kui kahemõtteline: «koht on võetud» võib tähendada hoopis seda, et Eastwoodil on õigus – varem oligi koht tühi, neli aastat oli Ameerika tühja presidenditooliga, ja nüüd alles tuli Obama ja istus sellele. Sel juhul oleks pall nüüd vabariiklaste poolel ja seda palli on üsna kerge maha suruda.

Kui Obama tühja tooli võrrelda Eesti justiitsministri mõttelise tühja tooliga – pärast rahastamisskandaalis kahtlustuse saamist Päevalehes ilmunud «intervjuuga», mis koosnes ainult vastuseta küsimustest –, siis kas nende vahel võib näha mingit sarnasust?

Michal on sellistes asjades küllalti vana kala, ma isegi ütleks, et vanem kala kui Obama (ameeriklased on võrreldes eurooplastega väga vahetud ja naiivsed) ja tema ei tee tavaliselt vigu. Ma kardan, et Michalile anti lihtsalt kehva nõu. Igatahes jättis see üsna halva mulje. Või mis poliitiku puhul veel halvem – see jättis haleda mulje.

Jääks korraks semiootika ja valimisvõitluse suhete juurde. Viimaste puhul heidetakse ette, et ei tegeleta enam sisulise diskussiooniga, vaid üksnes loosungitega. Just nagu oleks see vaid meie aja probleem, mis näitab poliitika kaugenemist diskussioonide sisust. Ehk mingis mõttes ongi, aga kui meenutada kultuurisemiootika loengutes kuuldut, siis meenub näide rüütlite kahevõitlustest, kus lahing peeti semiootiliste vahenditega ammu enne, kui tegelikult väljal kokku mindi.

Tõepoolest, rüütlite kahevõitlus keskajal oli suurel määral semiootiline lahing, ja seda eriti Jaapanis, kus see juba algas rituaalse enesetutvustusega (nanori): mina olen see ja see, minu vaarisa on selles ja selles lahingus kuulsaks saanud, ja mina, nende esindaja ja järeltulija, seisan siin, et tõestada, et ma ei ole kehvemast puust.

Ja on juhtunud, et pärast selliseid demonstratsioone kahevõitlust ei toimugi, sest pooled on niivõrd ebavõrdsed. See on puhtalt semiootiline küsimus. Loomariigis on selline käitumine üsna tavaline: saavad kokku kaks isast gorillat, ja mida nad teevad – näitavad vastastikku märke, löövad endale vastu rinda ja kui üks kuuleb, et teisel kõmiseb rind ikka nii palju kõvemini, siis ta mõtleb, et hea küll, sul on õigus, ma olen selline väike mehike ja ma lähen parem ära. Ei saa küll öelda, et sellised käitumismehhanismid on universaalsed, kuid nad on väga üldised.

Demokraatlikus riigis siiski päris nii ei saa, et kaks parteid tulevad loosungitega ja siis vaatavad isekeskis, kellel on tegijam meeskond, ja siis teised ütlevad, et OK, me nüüd kerime oma lipud kokku. Demokraatlikus riigis on valijad, keda tuleb veenda. Samas, klassikaline demokraatia mudel põhineb sellel, et valija on teadlik ja vastutab oma valiku eest. Ma ei ole kindel, kas praeguses Eestis see niimoodi toimub.

See süüdistus, et ideede asemel on loosungid, on õige, aga samas – kas neid ideid keegi ka lugema vaevuks? Hollandis hääletasid inimesed Euroopa põhiseaduse lepingu ja põhiõiguste harta vastu. Inimestelt tänaval küsiti, miks te vastu hääletasite.

Osa vastuseid olid umbes sellised, et no kes jõuab seda paberipatakat läbi lugeda, aga kuna poliitikud nii väga seda vastu võtta tahavad, siis muidugi ma olen sellele vastu. See on siis see «teadlik valija». Ma olen seda lepingut lugenud, minu jaoks on seal mõned probleemsed kohad, aga see osa, mis puudutab inimõigusi, on väga hea.

Aga vahel on nii, et valijad isegi ei mäleta või ei taha mäletada, keda nad valisid. Kord, kui ma enam ei olnud riigikogus, ründasid mind Tartus Rüütli tänaval kaks väärikat eesti daami ja ütlesid, et see minu Ansip ja Reformierakond, seal on sellised sead. Esiteks, ma pole Reformierakonnas, teiseks, ma pole parlamendis, ja kolmandaks, küsisin, kelle poolt nad ise hääletasid. Üks ütles, et ei noh, Reformierakonna poolt küll mitte, mina hääletasin Jänese poolt. Tubli. Teine vaatas maha ja ütles, et ta ei mäleta. Mina semiootikuna oskan märke lugeda – kui tol ajal väärikas vanem eesti daam ütles, et ta ei mäleta, siis tõenäoliselt valis ta Keskerakonna.

Läheks märgi juurest edasi kommunikatsiooni juurde, kuhu me otsapidi juba ka jõudsime. Kommunikatsioon on üks semiootika olulisemaid osi. Peirce’ilikult vaadates, kui pole tõlgendajat, siis pole ka märki ennast.

Aga kommunikatsiooni märkab eriti just siis, kui ta kipub luhtuma. Viimased paar aastat on olnud tugevad kommunikatsiooniprobleemid valitsuserakondade ja ajakirjanduse vahel. See võimendus pärast ACTAt ja eriti pärast rahastamisskandaali.

Ajakirjandus usub, et tal on õigus küsida küsimusi. Tsiteerides aga kultuuriministrit sel nädalal Raplamaa Sõnumitele antud intervjuust, meedia käib avaliku elu tegelastega ringi «nagu kaltsuga» ja ühel hetkel «käivitub parlamendil riigi ja rahvuse säilimise instinkt ja nad keeravad sellel seltskonnal kaela kahekorra». Kas küsimus on erinevates märgsüsteemides ja tõlkeprobleemides?


Tõesti, Peirce’i minimaalne märgisituatsioon on triaadiline: märk, interpretaator ja objekt, mida see märk tähistab. Kommunikatsioon pole mitte ainuke, kuid on üks olulisemaid semioosi osi.
Tulles Rein Langi öeldu juurde, ma kõigepealt loodan omalt poolt, et midagi sellist ei juhtu.

Informatsioon on vabaduse eeltingimus, ilma informatsioonita vabadust ei ole, informatsiooni piiramine on ka igasuguse vabaduse piiramine. Kui Lang ütleb, et tahab meedial kaela murda, siis pigem on see seletatav temale omase halva sõnavalikuga, mitte reaalse kavaga.

Kommunikatsiooni eeltingimus on see, et mõlemad pooled tahavad kommunikeeruda. Kui üks tahab küsida, teine ei taha vastata, siis õiget kommunikatsioon ei toimu. Samas, kui küsitletav tunnetab, et tegu ei olegi päris küsimusega, vaid talle tahetakse ära teha, siis ka sel juhul ei ole eeltingimus täidetud.

Minu meelest on selles osas olukord Eestis mitte üksnes ebanormaalne, vaid ka mitterahuldav, ja süü on mõlemapoolne. Ajakirjandus on privilegeeritud positsioonis. Poliitik ei saa ajakirjanikule ette heita, et too käitub nii või teisiti. Tegelikult saab, aga ajakirjanik vastab: so what.

Ajakirjanik võib olla joodik ja liiderdaja, aga ta saab tulla saadiku juurde ja küsida, mida te seal istungisaalis pruukisite. Ja see on õigustatud küsimus – ajakirjanik vastutab oma toimetaja ees, poliitik aga rahva ees.

Samas on mõlemapoolne mittedialoog seotud tihti ebakindlusega ja ebakompetentsusega. Jätame praegu poliitikud sinnapaika, aga kui ajakirjandus produtseerib pseudouudiseid, ei näita see just professionaalsust. Tüüpiline näide oli Delfi lugu sellest, et kaitseminister Laar tahab Saksa poolel võidelnud sõjaveterane vabadusvõitlejateks tunnistada. Esiteks, see pole uudis.

See «uudis» oli kümnekonna aasta vanune. Kui meediaekspert Raul Rebane ütles, et see on näide halvast ajakirjandusest, ei saanud Delfi töötaja aru – aga selline plaan ju ikka veel on, järelikult ma võin sellest kirjutada, olgugi, et see pole uudis.

Teiseks, ajades taga hetkelist kõmulisust, tuuakse ohvriks riigi maine. Kui kaua on sellist «uudist» mälunud vene ajakirjandus, kus see polnud rünnak niivõrd Mart Laari, kuivõrd Eesti riigi vastu, kus natsidest tehakse kangelased. See on ainult üks näide.

Soome ajakirjanikud, kes on selles mõttes väga vaoshoitud, märgivad, et Eesti ajakirjandus lahmib. Jah, kuid samas ma ei taha, et Eesti ajakirjandus võtaks eeskuju Soome meediast, see on minu meelest liiga allasurutud. Probleem on minu meelest nimelt professionaalsuses.

Prooviks seda kommunikatsiooniprobleemi seletada retoorika ja tõe suhte läbi. Umberto Eco leidis, et märk on see, mida saab kasutada valetamiseks, Rousseau ja Aisopos arvasid sama keele kohta üldisemalt. Kas see ei või viia arusaamani, et poliitilisel retoorikal on juba valetamise märk küljes?

Tõde ja vale sünnivad keeles. Ilma keeleta, ilma märkideta ei saa mitte üksnes valetada, vaid ka tõtt rääkida.

Samas, tõesti, see, et retoorika, eriti poliitiline retoorika on seotud valetamisega, on väga levinud arusaam. Aga ma tuletaks meelde, et antiikretoorika ei olnud mitte valetamise, vaid tõerääkimise kunst.

See oli oluline muutus suhtumises tõesse: tõtt tuleb osata rääkida. Enne seda, aga tihti ka pärast seda, uusajal, valitses suhtumine, et mis saab tõe rääkimises keerulist olla, tõtt rääkida on lihtne, ja just see, kes valetab, vajab selleks igasuguseid nippe.

Tõde aga saab rääkida otse. Aga ei pruugi. Inimene tahab rääkida tõtt, võib-olla kuulutada midagi ennekuulmatut ja siis hakkab rääkima, hakkab mökutama, ja tulemusena keegi ei usu teda. Tuleb omandada oskus rääkida tõtt nii, et see oleks tõena ka usutav. See on suur oskus ja see oligi antiikretoorika sisu.

Tähtis retoorika valdkond oli poliitiline vaidlus ja see tekkis ainult ühes kohas – demokraatlikus Ateenas. Spartas, rääkimata teistest kohtadest maailmas, kaasa arvatud väga kõrgelt arenenud kultuurides, nagu Pärsias, Indias või Hiinas, midagi sellist ei olnud. Seal tekkis poeetika – kõne kaunistamise kunst, et kiita jumalaid või valitsejaid.

Aga mõte, et võiks vaielda selle üle, kuidas meie riiki parandada – see metsik idee sündis vaid Ateenas, kuuendal sajandil enne Kristust.

Siis kujunes see, mida nimetan retooriliseks ideaaliks. See on kompleksne ja optimistlik ideaal. Esiteks, me saame tõtt teada, tõe väljaselgitamiseks on filosoofia.

Teiseks, me saame tõega ümber käia nii, et selle käigus tõde ei moonduks ega kaoks, ja selleks on loogika. Ja kolmandaks, me võime vastavalt tõele käituda, selleks on juura. Selline kolmik – õigesti mõelda, õigesti rääkida, õigesti käituda – ongi retooriline ideaal, mis on täiesti ainulaadne.  Indias oli arusaamine hoopis teine: tõtt me kunagi ei tea, ja isegi kui saame kuidagi teada, on parem sellest vaikida. Aga käitud sa hoopis vastavalt oma karmale.

Arusaam, et retoorika on valetamise kunst, tuleb võrdlemisi hilja, alates Descartes’ist.
Kui rääkida sellest, kus tänapäeval retoorikat kuritarvitatakse, siis on eelisvaldkonnad poliitika ja teine reklaam. Mõlemas, eriti reklaamis, on eesmärk see, et inimene teeks midagi, mida tal ei olnud kavas teha. Näiteks ostaks pesupulbrit, sest seda on õnne jaoks vaja. Aga mitte tavalist, vaid seda teist. Olen mitu korda käinud poes otsimas tavalist pesupulbrit ja tavalist hambapastat, aga kordagi pole leidnud.

Kuna me jõudsime juba otsapidi faktisemiootika ja tõe juurde, siis räägiks rahastamisskandaalist, mis peegeldab üsna huvitavat vaadet tõele. Jääb mulje, et on kaks tõde – see, mis toimus, ja see, mida vahelejäänud inimestele räägivad, või siis ei räägi. Kas see ei sea meid kusagile sinna varakeskaega, kus rahva jaoks kirjutatud katekismused sisaldasid midagi muud, kui skolastilise suuna esindajad isekeskis tõeks pidasid?

Toona ei olnud küsimus niivõrd erinevates tõdedes, kuivõrd nimelt erinevates retoorikates. Retoorika esimene osa on probleemi püstitamine. Juba probleemivalik, mida käsitleti rahvapärastes katekismustes, erines oluliselt sellest, mille üle vaieldi Sorbonne´is, eriti aga erines probleemide esitlusviis. Näiteks kolmainsuse erinevad käsitlused.

Milleks lihtrahvast selliste asjadega tüüdata? Katoliiklikke katekismusi hakati üsna hilja uurima, aga siis selgus, et neis on palju paganlikke elemente, nad võtavad palju üle rahvalikest religioonidest. Näiteks kui me vaatame varakeskaega, siis Aquino Thomas oli üsna optimistlik – Saatanal pole oma tahet, kurjus on pigem headuse puudumine. Aga kui vaatame katekismusi, siis seal leiame nii saatana kui kuradeid, kes inimesi kiusavad.

Või teine erinevus: kristlus on rangelt monoteistlik religioon, aga rahvausundis varjutasid pühakud tihtipeale Jumalat – Jumala juurde ei julge inimene minna, aga sina, püha Nikolaus, oled selline heasüdamlik ja rahvale lähedane. Isegi varastel olid oma kaitsepühakud (Venemaal seesama püha Nikolaus).

Tegu ei ole kahe tõega. Teoloogid teadsid, kuidas on, ja rahvas teadis, kuidas on. Seda aspekti, et rahvale me valetame, ei olnud. Pigem oli see vastutulek – et rahval oleks kergem neid tõdesid vastu võtta. Sama tegid ka jesuiidid Hiinas: nad seletasid hiinlastele kristlust neis terminites, mis olid neile arusaadavad ja lähedased. Hiljem Vatikanis küsiti – mis jubedaid asju teil seal toimub, mida tähendab, et «meie igapäevast riisi anna meile tänapäev»? Aga samas poleks «meie igapäevast leiba» Hiina kontekstis ju arusaadav.

Tuleks korraks Juri Lotmani raamatu «Kultuur ja plahvatus» juurde. Mida on vaja, et olemasolev struktuur muutuks ja katkestus toimuks? Me oleme näinud lähiajal mitut plahvatust või vähemalt väiksemat laadi plahvatusekatset – Occupy Wall Street, araabia kevad. Kas neil on midagi ühist?

Occupy Wall Street ja araabia kevad on selle pilguga vaadates täiesti erinevad asjad. Juba araabia kevade enda sees, kui seda riigiti vaadata – Tuneesias, Liibüas, Egiptuses, Süürias –, toimuvad väga erinevad protsessid.

Aga ometi on neil midagi ühist: neile eelnes üks teine, suurem plahvatus – internet. Ükski neist ei saaks ilma internetita, need on väiksed plahvatused suure plahvatuse sees.

Internet on uus galaktika, uus universum, kus ei kehti meile seni tuntud reeglid – ei kehti kirja või suulise sõna reeglid, kaasa arvatud viisakusreeglid, grammatikareeglid, autorlus. Autori surm – see, mida Foucault ja Barthes entusiastlikult kuulutasid, on internetis teostunud ja ma pole kindel, et neid tulemusi nähes säilitaksid nad oma entusiasmi.

Tagantjärele saame aru, et see oli võib-olla kõige olulisem sündmus viimase tuhande aasta jooksul. Või vähemalt sama tähtis kui Gutenbergi trükipress. Aga tulemused võivad olla veel suuremad. Lisaks, me oleme ise selle plahvatuse sees ja me ei tea, kuhu see välja jõuab. Me oleme täiesti uues olukorras, vanad regulatsioonid toimivad väga vaevaliselt. See on väga põnev aeg.

Aga vaatame korraks plahvatuste tagajärgi. Kes olid Tuneesias aktiivsed – haritlased ja tudengid. Aga võimule pääsevad hoopis teised ja palju konservatiivsemad jõud. Ja need on haritlastele ja tudengitele suuremad vaenlased kui korrumpeerunud president.

Samasugune asi toimus Egiptuses: Moslemi Vennaskond hoidis revolutsiooni ajal väga madalat profiili, aktiivsed olid tudengid, haritlased, keskklass. Aga ei võitnud mitte linnad, vaid küla. Need on tõelised plahvatused: tulemused ei ole need, mida me lootsime. Tüüpiline näide on Prantsuse revolutsioon: taheti vabadust, võrdsust, vendlust, aga välja tuli giljotiin. Samas on need väga erinevad näited: Prantsuse revolutsiooni puhul oli probleem, mida oli vaja lahendada, internet aga on suurepärane tehniline lahendus, mis sünnitab probleeme.

Oma äsjailmunud raamatus „Struktuur ja vabadus“ räägite, et struktuur ei vastandu vabadusele. Tõsi: struktuur ei kujune kultuuris välja mitteniivõrd välise surve, vaid pigem sisemiste protsesside tulemusel see on nagu kord, mis vastandub entroopiale, ja mitte ilmtingimata vabadusele. Aga mulle näib, et strukturalismi probleem on hoopis selle, et alates Praha lingvistilisest ringist, aga eriti strukturaalantropoloogiast ja Levi-Straussist on maailma nägemise viis justkui õigustatult binaarne. See mõtlemine toob aga kaasa hulga probleeme – näiteks kaheparteisüsteemi.

Küsimus on selles, kuidas näha binaarset opositsiooni – kas see on metakeelne funktsioon või on see omadus objektis endas. Osa semiootikuid, näiteks nagu Moskva semiootika Vjatšeslav Ivanov leiavad, et binaarsus tuleneb juba aju binaarsest ehitusest. Küberneetik Anthony Stafford Beer ütleb, et mõtlemine on binaarne, kuna nii töötavad neuronid. Seepärast on ka meie maailmavaade on binaarne..
Mulle tundub, et probleem tekib siis, kui me ei tee vahet, kas binaarsus on asjades endis või me kasutame binaarsust neist rääkimisel, kui metakeelsetele operatsioonidele omistatakse ontoloogiline staatus. Siis läheb asi jamaks.

Aga kui eeldada, et keel mõjutab asjadest arusaamist, kas need kaks ei ole siis seotud? Hea näide on darvinism - Darwin ise ei vastandanud oma evolutsiooniteooriat loomisteooriale, see vastandus sündis hiljem, ja osaliselt ehk seetõttu, et mõtlemine põhineb suuresti binaarsetel opositsioonidel. Või teine näide, mille tõi Briti filosoof John Lucas: valimiste võitmiseks piisab vahel enda vastandamisest teisele kandidaadile, ilma, et oleks endal tõsiseltvõetavat programmi ette näidata.

Muidugi, aga opositsioon ja vastandumine on palju varasem kui strukturalism ja strukturalismiga on siin üsna vähe pistmist. Opositsioone, nagu mäletate, on väga erinevat tüüpi. Need, mida teie nimetate, on ekvipolentsed opositsioonid. Näiteks mees-naine. Aga klassikalises strukturalismis, mis algab Trubetskoyst, on tähtsam mitte ekvipolentne,  vaid privatiivne opositsioon. Mitte mees-naine, vaid mees-mittemees, naine-mittenaine Ja sel juhul me näeme, et on mitte kaks, vaid neli võimalust: mees, naine, mees-naine mõlemad, ja ei mees ega naine. Binaarsetest opositsioonidest me saame mitte kahese, vaid neljase struktuuri. Kusjuures: niipea kui me seda ütleme, leiame me kohe ka näiteid, kes on nii mees kui naine ja kes pole kumbki. Ja see on just tänu strukturalismile – see pole mitte maailma kitsendav, vaid hoopis avardav.
Kui meil on binaarse opositsioonide meetod, ei tähenda see, et maailm, millega me seda kirjeldame, on binaarne. Pigem vastupidi: me püüame oma binaarset arusaama maailmast kuidagi õigustada pseudostrukturalistliku argumentatsiooniga, see aga mulle ei istu.

Ja lõpuks tahan küsida ühe kultuurisemiootiliselt vast kõige olulisema probleemi, teise kohta. Kolonialiseerimisperioodil «avastati» teine, kes oli mõneti radikaalne teine – meie mõistes keeletu, kultuuritu. Pärast II maailmasõda ja eriti Auschwitzi seati teise radikaalne vastandamine kahtluse alla, ja levima hakkas arusaam teisest kui minuga sarnasest. See aga omakorda tõi kaasa avastuse, et teine ikka ei ole päris selline nagu mina, ja sellele järgnes rahvusäärmuslike liikumiste esiletõus, mida võib praegu mõnel pool näha. See, mida oleks vaja, on aga arusaam teisest, kelle erinevus on säilinud, kuid kes on samas erinevana ka sallitud. Kuidas selleni jõuda?

Seda, mida te kirjeldasite, nimetatakse multikulturalismiks. See ei ole kõige uuem idee, vaid juba vähemalt pool sajandit vana. See ei toimi. Miks? Sest see on intellektuaalne konstruktsioon, mida me püüame elule peale suruda. Aga elul on võib-olla omad plaanid.

Minu seisukoht on, ja see pole ei strukturalistlik ega semiootiline, vaid pigem poliitiline seisukoht: me ei saa sellistele asjadele nagu rahvusküsimused pakkuda universaalset lahendust, iga olukorda tuleb vaadata eraldi. Ja seal, kus vastuolud on traagilised, püüda neid leevendada.

Vastasel korral läheneme asjale ameerikalikult: meil töötab, järelikult peab ka teil töötama. Samas me näeme, et ameerikalik demokraatia Iraagis ei toimi. Siin, palun, tõime teile ameerikaliku demokraatia. Ei toonud.

Loodi halb ja ebastabiilne süsteem, kus on koos nii islami fundamentalismi kui separatismi, aga ka föderalismielemente. Midagi endise Jugoslaavia taolist. Ma ei saa aru, miks oli vaja sellist konstruktsiooni teha, kusjuures väga helgete peade poolt, väga suurte honoraride eest ja parimate kavatsustega.

Mihhail Lotman

•    Sünd 2.09.1952
•    Filosoofiadoktor
•    Tallinna Ülikooli kultuuriteaduste osakonna juhataja ja kultuuriteooria professor
•    Tartu Ülikooli semiootika osakonna vanemteadur
•    Tartu linnavolikogu liige
•    Riigikogu liige 2004–2007
• Isamaa ja Res Publica Liidu liige
•    21 aastat pidanud loenguid semiootikast ja kultuurisemiootikast, poeetikast ja retoorikast, tekstiteooriast, värsiõpetusest, filmianalüüsist ja vene kirjandusest
•    Autasustatud Valgetähe teenetemärgiga, Tallinna Ülikooli teenetemärgiga ning pälvinud J. William Fulbright Scholari autasu
• Mihhail Lotmanist kõnelev «Tähelaev» on ETV eetris septembrikuu viimasel pühapäeval