/nginx/o/2020/09/03/13320201t1hd734.jpg)
/nginx/o/2011/11/26/852689t1h8d1b.jpg)
Inimene ei jõua kunagi Marsile. Mitte seepärast, et ta seda ei suudaks või ei tahaks, vaid kuna ilmselt ei saabu iialgi tagasi ajad, kui üks riik on valmis sümboolse kosmosežesti nimel panustama protsentidega mõõdetavat osa SKTst.
Arko Olesk: õunapuudeta Marss
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt pelgalt sümboolne inimese Marsile viimine olekski. Kui hakata otsima mõnd praktilist põhjust, miks peaks inimese meie naaberplaneedile saatma, jääme hätta. Ratsionaalselt kaalutledes ei too inimese lähetamine sellist kasu, mis investeeringut õigustaks.
Mida sellist suudab inimene, millega ei saa tänapäeval või lähitulevikus hakkama robotid? Augusti algusest punasel planeedil tegutsev NASA kulgur Curiosity teeb korraliku teaduslaboratooriumi tasemel katseid, kuue aasta pärast startiv Euroopa kulgur ExoMars püüab veel võimekust lisada.
Paljude kosmoseprojektidega, sealhulgas Curiosityga seotud Soome meteoroloogiainstituudi teadlane Ari-Matti Harri tõdes Postimehega vesteldes, et tänapäeval on palju võimalik teha kaugjuhtimise teel, näiteks opereerida haruldasi kasvajaid.
Kumb on siis mõttekam, kas saata Marsile tugevad noored inimesed, kes peavad reisi vastu, aga pole teaduses tipptegijad, või püüda samad asjad ära teha nii, et tõelised asjatundjad istuvad Maal juhtkangi taga?
Marsile mineku poolt jäävadki vaid argumendid, mis tuginevad millelegi muule kui praktilisele tulule. Näiteks saavutusvajadus, tõestamine, et me saame sellega hakkama. Inspiratsioon. Prestiiž. Kuid need argumendid ei toimi seal, kus langetatakse otsuseid. Seal, kus kalkuleeritakse eelarveid, on igal pool ees Jürgen Ligide kivisein.
Curiosity saatmine Marsile maksis paar miljardit dollarit. Mehitatud lennu puhul tuleks miljardi asemel ilmselt rääkida triljonist. On ju vaja reisija(te)le mitme kuu pikkuseks kosmoselennuks, kohapeal viibimiseks ja tagasisõiduks luua tingimused – et oleks süüa, hingamiseks õhku ja kaitse kosmilise kiirguse eest.
Üks riik sellega hakkama ei saakski, kuid rahvusvahelise koostöö karidest annab aimu Prantsusmaale rajatav eksperimentaalne termotuumareaktor ITER. Selle maksumuseks kujuneb vähemalt 15 miljardit eurot ning projekt on näinud ohtralt venimisi, kärpetõmbetuuli, osaliste tulekut-minekut – kokkuvõttes väga vaevalist edenemist. Ja ometi tõotaks selle projekti õnnestumine tohutut edusammu inimkonna ressursiprobleemide lahendamisel.
Inimkonnal peavad olema unistused ja Marss on täpselt õige koha peal, et tema meelitus püsiks. Mulle meeldiks, kui mu pessimistlik prognoos ei täituks. Aga realistlikult vaadates saavad selle ajendid olla kas mõne riigi jõudemonstratsioon või inimkonna põletav vajadus Maalt lahkuda. Ja kumbagi olukorda me tegelikult ei soovi.