Õpetajana, õppematerjalide toimetaja ning riigieksamite kursuste juhendajana töötanud Tarvo Siilaberg kirjutab, et koolide reastamine oleks ausam, kui koolide pingeread oleksid tehtud kolmes eraldi arvestuses – väikesed, keskmised ja suured koolid.
Tarvo Siilaberg: võrrelda tuleks võrreldavat ehk suurus loeb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolide riigieksamite tulemuste põhjal pingeritta seadmine peaks võimaldama hinnata haridusasutuste tulemuslikkust ning õpetamise kvaliteeti. Kuid nimetatud eesmärgi muudab tühiseks eksamipingerea koostamise praegune metoodika, mis käsitleb kõiki koole võrdsete subjektidena ega arvesta nende eripäradega, mis tulenevad eelkõige nende demograafilisest kontekstist. Seetõttu annab üksnes riigieksamite keskmisi tulemusi arvestav pingereastamise metoodika selge konkurentsieelise suuremates linnades ja nende vahetus naabruses paiknevatele gümnaasiumitele ja keskkoolidele.
Vana mõttetarkuse kohaselt on kõigi asjade mõõt inimene, kuid just inimressursi seisukohalt on Eesti haridussüsteemis terav vahe suuremate linnade ja ülejäänud Eesti vahel. Linnad on ajast aega toiminud majanduslike tõmbekeskustena ja kasvanud ümbritsevate maapiirkondade arvelt. Tallinnas ja Tartus, kus elanikkond sisemigratsiooni ja valglinnastumise tõttu kasvab, luuakse uusi paralleelklasse, laiendatakse õppehooneid jne. Neist nn tõmbekeskusest kaugemale jäävates piirkondades on olukord aga risti vastupidine. Kuid suurlinnade koolid pole mitte lihtsalt suuremad, vaid erituvad kahaneva elanikkonnaga piirkondade õppeastusest ka kvalitatiivselt: esimesel juhul saab kõnelda konkurentsist õppimis- ja õpetamiskohtadele, mis võimaldab koolil komplekteerida oma eesmärkide saavutamiseks sobiv õpilas- ja õpetajaskond, teisel juhul käib sageli heitlus õppeasutuse säilimise nimel. Kui piltlikult väljenduda, siis võiks küsida: kas Treffneri kool saanuks tekkida ja kujuneda õppeasutuseks, nagu see tänapäeval on, Kolga-Jaanis, Ahjal või Kilingi-Nõmmel? Keskkonnast tingitud eeldused on koolide puhul erinevad ja neid ei tohiks võrdlust koostades eirata.
Aastatel 2008–2011 viidi Tartu Ülikooli teadlaste ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös läbi uurimus «Üldharidus- ja kutsekoolide tulemuslikkus ja seda mõjutavad tegurid». Selle uurimuse tulemustele tuginevalt kinnitab haridus- ja teadusministeeriumi raport «Ülevaade haridussüteemi välishindamisest 2010./2011. aastal» (lk 90), et õpilaste ja ka koolide tulemuslikkus on sõltuv kooli suurusest – suuremate koolide õpilaste õpitulemused on paremad ning edasine haridustee kindlam ja edukam. Toodud tsitaadi puhul on oluline mõista eelpool kirjeldatud põhjuslikkuse ahelat ehk demograafilist tingitust kooli asukoha ja suuruse vahel. Haridus- ja teadusministeeriumi raport jätkub loogilise järeldusega, et suuremates koolides on hariduse omandamine ka vähem kulukas. Seejuures, ei jäeta rõhutamata, et kuluandmeid analüüsides ilmnesid positiivsed seosed õpilaste õpitulemuste ning õpetajate ja koolijuhi keskmise töötasu näitajatega. Analüüs näitas, et õpetajate ja koolijuhtide keskmine töötasu on suurem suurema õpilaste arvuga koolides. Seos on selgitatav asjaoluga, et suurematel koolidel on paindlikumad võimalused kulude optimeerimiseks ja õpetajatele palkade maksmiseks ning suuremates koolides on õpilaste õpetamine odavam ning kooliruume on võimalik kasutada optimaalsemalt. Viimati väidetu seostub aga otseselt nn eeliitkoolide võimekusega õpilasi riigieksamiteks «treenida». Kvantitatiivse poole pealt on selge ka see, et väiksemas koolis mõjutab iga üksiku õpilase tulemus (nt riigieksami punktisumma) kooli keskmist õppeedukust enam kui suurkoolis.
Jääb üle vaid küsida: kui linnades paiknevad suurkoolid erinevad ülejäänud Eesti koolidest nii kvanitatiivselt kui kvalitatiivselt, siis miks pannaks kõik samadel alusel n-ö võistlema samas liigasse? Mis oleks alternatiiv? Eeskujuks võiks olla ettevõtlusstatistika, mis eristab tööga hõivatud isikute arvu põhjal väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid. Omal moel on nii ettevõtluses kui hariduses oluliseks konkurents ressursi ja tarbijaskonna nimel. Eelpool tsiteeritud uurimuses käsitletakse väikestena koole, kus õpilaste arv ulatub alla 95 ja suurtena neid, kus õpilasi üle 429, vahepeale jääksid järelikult n-ö keskmise suurusega koolid. Need suurusjärgud võiksid olla ka aluseks koolide omavahelisele võrdlemisele. Koolide riigieksamipingerea (või mõne muu kvaliteetsetest näitajatest lähtuva võrdluse) muudaks realistlikumaks – ja ka ausamaks – koolide võrdlemine suurusjärkude kaupa väikeste, keskmiste ja suurte koolidena ehk võrreldes võrreldavat.
Erinevates keskkondades tegutsevad koolid pole üksteisest paremad ega halvemad, nad on erinevad.