Marek Tamm: Loojad ja tootjad

Marek Tamm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Tamm
Marek Tamm Foto: SCANPIX

Kultuur on inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum, nii väidab Eesti keelse seletav sõnaraamat. Mis Eesti kultuurielust tundub olulisena inimestele, kes kultuuriga vahetult tegelevad? Kultuurikommentaar ongi rubriik, kus kultuurist mõeldakse ja kirjutatakse. Septembris avaldab arvamust ajaloolane Marek Tamm.
 

Eelmise nädala neljapäev pakkus uue kogemuse tänapäeva kultuurimaailma toimimisest. Nimelt hõigati Tallinna kesklinna suurimas kontserdisaalis maha Sofi Oksase uus romaan ja näidati valitud avalikkusele «Puhastusest» vändatud värsket linateost. Ei pea ennast kirjastamis- ja filmimaailmas päris sinisilmseks, ent kogetu sundis siiski mõtlema, kuhu oleme välja jõudnud.

Sest kindlasti pole ma varem näinud romaaniesitlust, mille põhipublik tuuakse teisest riigist kohale suure kruiisilaevaga, kus üritus avatakse «Saaremaa valsiga», jutud peetakse maha kolmes keeles korraga ja püünele kutsutakse nii ministreid kui suursaadikuid.

Kuigi ei kahtle, et üritus oli korraldatud õilsate kavatsustega jõuda võimalikult paljude lugejateni, tundus tulemus sedavõrd kirjanduskauge, et istutas hinge kahtluse, kas sellised turismi- ja tootmisfirmadelt laenatud võtted lõppkokkuvõttes siiski teenivad kirjanduse huve.

Kas pole oht, et need pelutavad romaanist eemale inimesed, kes loevad aastas rohkem kui kaks raamatut? Ja õigupoolest hakkas veidi kahju ka Sofist, kes veel mõne aasta eest käis Tallinnas pidutsemas kohaliku underground-kultuurirahvaga, nüüd peab aga turvamehe saatel liikuma ministrite ja kruiisituristide seltskonnas.

Kas see ongi hind, mida peab kirjanik maksma, kui ta soovib murda välja kitsast kirjandusfännide ringist? Või on siiski veel võimalus lahutada looming loojast, lasta raamatutel ise enda eest kõneleda, jääda kirjanikuna selleks, kelleks kunagi sooviti saada?

Kuid veel teravam elamus seisis alles ees. Nimelt valgus pärast väikest pausi kõnealune kontserdisaal puupüsti täis inimestest, kes olid kutsutud Antti J. Jokise filmi «Puhastus» maailmaesilinastusele.

Laekuvatest külalistest näidati kontserdisaali suurele ekraanile otseülekannet, mis mõjus otsekui nõukogudeaegne filmiringvaade, andes üritusele sobiva kammertooni.

Sest kiirelt pidin hämmelduma, et loojate asemel seati première’il rambivalgusesse tootjad – neli kena inimest tutvustasid oma filmi, mille nad olid produtseerinud, tutvustades viimaks suuremeelselt ka režissööri, kelle nad olid filmi peale tööle võtnud, ja hetkeks lubati lavale isegi näitlejad, kuigi nende tutvustamiseks enam aega ei jäänud.

Sai selgeks, et olin sattunud uue kultuuritoote presentatsioonile, veidi samas vaimus, nagu eelnenud raamatuesitlus. Tootest endast ei soovi siin tõtt-öelda pikemalt kirjutada, sest ei tahaks mõjutada inimeste vaatamisvalikuid.

Kuid kindlasti on režissööril olnud imetabane oskus võimendada kõiki romaani nõrgemaid külgi (lihtsakoelised karakterid, mustvalge ajalookäsitus jms) ning hoida peidus selle tugevamad tahud (peen detailitaju, leidlik jutustamistehnika jms).

Mida selle neljapäevase kogemuse pinnalt üldistada? Kui sotsioloog Pierre Bourdieu’ vaimus väljenduda, siis paistab, et majandusvälja reeglid imbuvad Eestiski üha jõulisemalt kultuuriväljale, loomise ja inspireerimise sõnavara asendub tootmise ja investeerimise sõnavaraga.

Ma ei julge väita, kas see on tingimata halb, sest autonoomne kultuuriväli ja looja-keskne sõnavara pärinevad alles 19. sajandist, ja kuna inimühiskonnas ei seisa miski paigal, siis kindlasti ei ole igavene seegi romantismivaimust sündinud kultuurimaailma-korraldus. Kuid isiklikult jään kindlasti taga igatsema aega, kus loojad ja tootjad tegutsesid veel eraldi väljadel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles