Kõige ilusamad hetked on vahel need, kui seisad näiteks bussipeatuses ja ootad bussi ja näed, kuidas tulevad jalutavad emad oma lapsukestega, kes veel ei räägigi.
Noored ja vanad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad jäävad sulle otsa vaatama, ja sul tekib nende väikeste võõraste olevustega side. Nad on veel väga väiksed, aga see sideme tekkimise võimalus, see on liigutav. Siis tuleb meelde, et võib-olla selle pärast, et lapsed sind niimoodi inspireerivad, oled sa ka lasteluuletaja olnud, natuke ka nende jaoks kirjutanud.
Raskemaks läheb siis, kui lapsed hakkavad ise keelt valdama, siis hakkab see sõnadeta oleku kontakt hõrenema, sest sõnavara hakkab lahknema, mõisted hakkavad muutuma ja enam ei saa üksteisest hästi aru. Iga olevus on oma aja laps, oma aja sees ja oma aja sõnavara sees. Ja sealt algavad kaugenemised.
Kui nüüd tagasi tõmmata kultuuriloo juurde, siis tasub meenutada kõigepealt iseenda koolipõlve, kui sai oldud hästi noor. Juba koolipoisina ma tundsin, et ajaliselt kuulun ma oma klassikaaslaste, koolivendade-õdedega ühte ajastusse, kuid olin samal ajal kogu aeg natuke vaatleja positsioonil.
Oma koduste vanade või väga vanade inimestega oli minu mõisteline maailm sarnasem kui see maailm, mida minuealised klassikaaslased jagasid. Ja sageli olid nad mulle suuremad mõistatused kui tolle aja täiskasvanud.
See on jäänud läbi elu kandvaks tundeks – teatud üksildus eakaaslaste hulgas, tunne, et mingi asi on nende olekus, nende eesmärkides, nende aktsioonides selline, mida ma ei suuda kätte püüda.
Võib-olla seepärast on siis üllatav olnud see, et aja liikudes oled siiski leidnud ennast mingites ühistes aktsioonides, kus ei olegi enam kõrvaltvaataja, vaid teed teistega midagi suurt. Need on kas ühiskondlikud või poliitilised aktsioonid, millegi algatused, kus oled selles toimkonnas ja kus selgub, et justkui aeg-ajalt ka üks eestvedajatest.
Ja kui see aktsioon siis möödunud on, siis on sageli tunne, nagu vaataksid olümpiamängude jooksufinaali: vaatad, et 20 inimest jooksevad, kolm-neli tükki on päris ees, ja siis, hulga-hulga hiljem tuleb üks, viimane.
Teda, viimast, eriti mõnitama ei hakata, sest ta on ikka maailma miljonite hulgas kahekümnes, aga võitjate hulgas on ta ikka viimane. See on see elamus või tunne, kui sa hakkad ealiste iseärasuste tõttu jääma jooksjatest, noorpõlvest, kuhugi tahapoole.
Sport on selles mõttes mulle meeldinud alati, et võitjate ümber tõstetakse elevust, neid austatakse, aga kes on veidi maha jääjad, neid ei osatata või ei mõnitata. Aktsepteeritakse seda, et kui keegi on võitnud, siis keegi on maha jäänud.
Kultuuriloos, eesti kultuuri loos on raskemaid olukordi üsna sageli. See on nagu noore rinde, noore põlvkonna tulek tegevusväljale, ja esimene niisugune kirjanduslik põlvkond saabus eelmise sajandi päris alguses, pärast 1905. aastat, see oli Noor-Eesti põlvkond. Ma olen selle ajastu üle palju juurelnud ja sellele kaasa tundnud, ja mind on hämmastanud see imelik julmus või imelik julgus, mida enesele see uus põlvkond lubas.
Selle põlvkonna tulek oli seotud kõige enneolnu, kogu varasema eesti luule ja eesti kirjanduse tühistamisega, väga eitavate hinnangute andmisega kõigele eelnevale, nagu algaks ajalugu, eesti kultuuriline ajalugu alles sellest põlvkonnast.
Kurvastusega olen ma lugenud küll Tuglast, küll Suitsu, kuidas nad on hinnanud enne neid tegutsenud põlvkonna saavutusi – Anna Haavat, Karl Eduard Sööti, Ernst Ennot. Kitzbergki kartis, et äkki need noored on tema vastu, ja oli oma kirjutistes väga ettevaatlik. Ka August Weizenberg ei olnud selle teaduse lainel liikuva põlvkonnaga just rahul, vaid küsis: aga kuhu jääb teie headus? Teadus on edenenud, aga miks te loobute headusest?
Võin tuua näitena ühe kirjakoha, mis mind on võibolla kõige rohkem puudutanud. 1909. aastal kirjutas Mihkelson ehk Tuglas Ernst Enno «Uutest luuletustest», ja viis, kuidas ta seda tegi, on selle põlvkonna tuleku näide koos selle imeliku hoiakuga, mida ma ei oska siiani jagada ega seedida.
Tema hinnang kõlab nii: «Mul ei ole kunagi suurt vaimustust nn. «vaba luuletuse» vastu olnud.
«Lindas» ilmunud Enno «vers libre’id» äratasivad harilikult ainult skeptilikku osavõtmatust sarnaste katsete vastu, hoolimata sellest, et tol ajal veel nii lõpmata hallil ja ühetoonilisel Eesti lüürika alal iga värvilisem õis, iga iseloomulisem, igapäevasusest kõrgem nähtus enesega ühes tundma ahvatles. Näis, nagu oleks Enno ainult originaalisid parodeerimiseks muretsenud. /…/
Ja tõesti, mis pakub nüüd veel Enno – pärast Suitsi ja Grünthali, koguni pärast Marie Heiberg’ki. Iga uus kunsti nähtus on aga ainult siis eluõigust väärt, kui ta midagi oma, uut, edenenut pakub, kui ta vähemalt enne olevast madalamal ei seisa. /…/
Kuid «Uusi luuletusi» leheküljest leheküljeni ja reast reani järelemõtlikult lugedes näete, kui pääliskaudne, kui diletantlik kõik see on… Nad nõuavad meilt liiga palju, aga ei anna ise midagi. /…/
Selles arvustuses ettetoodud näitused on ainult üksikud samalaadiliste nähtuste reast. Kuid juba needki suudaksivad tervet luuletuste kogu hävitada.
Aga ometi ei ole need ainsad, ei, see on määrav, ülivõimuline element, mille seest üksikute lugemisvõimalust pakkuvate ridade otsimine tüütav ja vihastav on.» («Eesti kirjandus», 1909, 243–252)
Ja siiani ütlevad pääliskaudsed kirjanduse tõlgendajad, et Tuglas on öelnud ja see on nõnda.
Niisugune põlvkondade heitlus on kestnud ka hiljem. Pärast Noor-Eestit tulid realistid, proosa- ja näitekirjanikud, kes seda veidi ülearu estetiseeritud hoiakut püüdsid asendada. Siis tuli uus luulelaine, need olid Arbujad – Talvik ja Betti Alver ja teised, kes ka uuendasid midagi ja kaugenesid omakorda nooreestilikest algetest. Ja nooreestlased olid vanaks saanud ja ütlesid: me oleme teinud nii palju, aga meid ei austata piisavalt.
Mina olen olnud ikka selle poole peal, kus olid tõnissonlased ja Eesti Kirjanduse Seltsi rajajad, kelle jaoks oli aluseks ülesehitav pool. Teine, Noor-Eesti pool oli lammutav – tuleb lammutada vana, enneolev, kuulutada see olematuks ja hakata ajalugu lugema sellest punktist.
Praeguseks on see lammutav pool saanud nooremas kultuuripõlvkonnas nii vägevaks, et ma ei näe sellest enam väljapääsu, on see siis kunstis või kirjanduses või teatrikunstis, kõigis leiab aset esteetiliste normide lammutamine. Tuglase põlvkonna poolt esile tõstetut oskan ma kriitiliselt vaadata ja ma tunnustan selle vormi, samas kui see destruktiivsus, mis praegu valitseb, tundub saatuslikuna.
See on küsimus noortest ja vanadest. Kui vaadata ajaloolises mõttes, on see küsimus, kuidas ühendada aega, mida me nimetame ühtseks ja alati olemasolevaks, ja ajaperioode, mis on mööda läinud, mis on praegu ja mis on tulevases ajalõigus. Kas on õigem unustada enne olnud ajalugu, või kui mitte päris unustada, siis kuidas seda tõlgendada.
Villem Reiman juba heitis eesti rahvale ette, et ka veidi haridust saanutel on ajalootunne nõrk, ja püüdis seda tunnet kasvatada. Praegu on jälle väike tagasilanguse aeg, kus ei viitsita või ei taheta minevikku eriti meenutada, või kui seda tehakse, siis on selle tegemise viis erinev varasemast.
Minu arusaamiste järgi on mineviku käsitlemisel oluline see, kui jõutakse tolleaegse asjade-olude keelelise nimetamise juurde. Aga praegu on moodsam ja mugavam võte, et kui räägitakse ajaloost või kui uuritakse seda, siis tõstetakse see oma aja kontekstist meie aega, paljud mõisted nimetatakse ümber tänapäevaste terminitega ja sellega katkestatakse see eluline side mineviku ja oleviku vahel.
Sest sõnal ja nimetamisel on oluline võim. Kui me nimetame adramaad või pärisorjust veidi asjatundmatult tänapäeva terminitega, siis kaotab minevik sõna võimu läbi oma suveräänsuse. Kõik poliitilised ajaloopöörded, kõik okupatsioonid on kasutanud sõna ja nimetamist selle võimsa relvana, mis on purustanud eelmise ajalooperioodi. Võtame lihtsa näite.
Esimese Eesti Vabariigi ajal, kuni 1940. aastani tunnustati head talumeest nimega «tubli põllumees», «tubli talunik» ja neile anti näitusel auhind. Pärast 40. aasta riigipööret kehtestati nendele hoopis teised nimed: nende nimeks pandi «külakurnajad», «kulakud», ja see andis Vene NFSV seaduste järgi õiguse neid siit ära toimetada. See oli sõna vägi, mis selleks õiguse andis ja mida me tihtilugu ei oska lihtinimestena hinnata.
Sellega ma jõuan tagasi algusesse. Lasteluuletajana on mul natuke mure selle paratamatu keelelise nihke tõttu. Minu luuletustes on elementideks maaelu elemendid – loomad, lambad, lehmad. Praeguste linnaelu laste reaalilmas neid elemente ei ole.
Neil on hoopis midagi muud. Kui põlvkondade keel muutub väga erinevaks, lakkab see sõnaline maailm nendele mõju avaldamast. See on sideme küsimus: laps, kes sõnu ei valda, vaatab sulle otsa ja sa saad temaga sideme, aga kui laps hakkab lugema ja vana aja mõisteid ei tarvita, see side kaob.
Sellega me jõuame lõpu juurde. Kõik needsamad lapsed ja noored saavad ükskord suureks, targaks ja vanaks. Ja endised suured, targad ja vanad lapsestuvad.
Nende mõistusekene läheb koomale ja siis need suureks, targaks ja vanaks saanud lapsed hakkavad neid lapsestuvaid õpetama, informeerima, mida miski asi moodsas maailmas tähendab. Kõige hullem on, et suureks kasvanud lapsed peavad siis lapseks saanud vanureid hoidma, potitama ja ülal pidama. Ja see on juba sotsiaalne probleem. Ja siis on juba lõppude lõpp.
Kui põlvkondade kaugenemist ja konflikte arutades ja mõistatades ja fikseerides vaatad, siis ometi märkad ka, kuidas on noorte ja vanade side võimalik.
Kui oma lapsed suuremaks said ja kodust ära kaduma hakkasid, siis vaatasid linna peal bussis noori, kes olid küll võõrad, teisest maailmast ja teiste mõtetega, ja leidsid nendega väga imeliku sideme.
Leidsid, et need on kas oma laste sõbrad või oma sõprade lapsed, ja selle tunde kaudu saad usaldusliku kontakti kätte. Ja siis leiad, et sisuliselt liigutakse ikkagi üheskoos. Kuigi jutud on juba uued, aga põhilised inimlikud tungid on samaks jäänud ja nemadki tahavad ehitada paremat maailma.