Ahto Lobjakas: geto-Eesti

Ahto Lobjakas Foto: Postimees

Nimetagem asju õigete nimedega. Need, kes toimetavad Türil (ja ajakirjanduse teateil ka paljudes muudes väiksemates Eesti kohtades), ei ole mingi maffi­a. Neil pole traditsiooni, usku perekonda ega au. Neid ei saa võrrelda Põhja-Iirimaal või mujal esineva asumliku «omakaitsega», sest neil puudub igasugune sisuline side kogukonnaga.

Lähima paralleeli Türil toimuvale leiame geto mõistest. Paradoksaalselt tunduvad toimivat samasugused mehhanismid, mis Prantsusmaa banlieu’des, Suur­britannia immigrantide äärelinnaosades või kasvõi Brasiilia favela’des.

Kogukonnast ja ühiskonnast võõrandunud (peamiselt) noorte kriitiline mass täidab võimuvaakumi tugevama õiguse vägivallamonopoliga. Neid ei innusta mingi usk ega ideoloogia. Kui leiab aset mingi väärtuste või mõtete ülekanne, on see piiratud omasugustega. Ise tehakse ühiskonda.

Teatava (ehkki väga verevaese) aimu sellest, kuidas elu ühes Eesti «getos» seestpoolt välja näeb, võiks asjasse mittepühendatu ehk saada kujutledes, millise ühiskonna võiks ehitada meie liikluskultuurile. Lihase suurus, löögi kiirus ja enesekehtestamistahe ongi kogu võimusuhe.

Kahe aastakümne järel hiljuti Eestisse naasnuna oli mu esimene reaktsioon Türil toimuvast lugedes piinlikkustunne. Piinlikkus enda sinisilmsuse pärast. Lehed ja sporaadilised külaskäigud Tallinna lähiümbrusse ei olnud mind kuidagi ette valmistanud selleks, et meie globaalsete ettevõtlus- ja vabadusedetabelite tippudes turniva riigi südames on midagi nii mäda. Et depressiivsed Eesti väikelinnad on kujund, mille taga pole mitte ühe põlvkonna ennui (pehmelt öeldes tülpimus), vaid midagi hoopis jõhkramat – meie riigi kole pehme alakõht.

Piinlik peaks siiski ennekõike olema neil, kes sellist ühiskonda ja riiki reklaamivad sees ja väljas kui Euroopat. Türi sündmused tõstatavad oma väidetavas igapäevasuses küsimuse, milline on meil üldse fassaadi ja sisu vahekord?

Ja kuipalju võimukandjad teavad – või üldse tahavad teada – sellest, mis toimub Eesti getodes väljaspool Tallinna ja Tartut? Kui palju oli reaalsusega kontaktis maikuus Türi lillelaadal käinud Eesti president? Millal käis peaminister viimati Türil? Veel olulisem: miks nad kõik praegu vait on? Miks ei ole Türile sõitnud siseminister? Või kaitseminister, kui siseminister hakkama ei saa? Kas valitsusele ei jõua kohale see, et Eesti riik on kaotanud seal ja paljudes muudes kohtades vägivallamonopoli? Ja see, mida elementaarse turvatunde puudumine tähendab ühe euroopaliku riigi kodanikele? Või ei huvita see kõik valitsust?

Mida on väärt võim, mis lihtsalt vaatab mööda pättide võimukaaperdusest geto-Eestis? Võibolla siin on mõtlemise koht nendele poliitikutele, kelle suunast kostab pidev halin (moesõnaga «ütk»), et neid koheldakse kaltsuna. Ehk ütleks keegi, kuidas oleks viisakas kohelda ja kõnetada riigijuhte Türi sündroomi valguses.

On riik üleüldse toimuvast teadlik? On tal midagi plaanis ette võtta olukorra parandamiseks? Kui mitte, siis kes vastutab, kuidas ja millal? Raske on respektiga suhtuda võimukandjatesse, kelle osalus ühiskonnaelus on nii varajamatult omakasupüüdev ja oma nahka hoidev. Võim ei ole Rootsi laud, millelt võib soovi järgi valida maitsvamaid palasid. Seda teab iga Türi pätt. Võim peab olema nähtav, tõhus ja monopoolne – või ta pole võim.

Sügavalt sümboolne (ja kurvalt paradoksaalne) on asjaolu, et kõik see on avalikkuse ette jõudnud läbi ajakirjanduse. Läbi «tintla», kui kasutada paari meie kõrge võimukandja soositud uudissõna. Eesti «võimlal» on viimane aeg avastada talent millegi muu kui keeleterituse jaoks.