Pärast kärpeaastaid on väga ootuspärane, et ministeeriumid küsivad lisaraha. Sama oodatav on rahandusministeeriumi valdav seisukoht, esitatud lakoonilises sõnastuses: «ei toeta».
Koostamisel oleva riigieelarve üheks tõsisemaks valupunktiks näib kujunevat avaliku sektori palgatase. Seegi pole üllatav – mitmeaastane kokkuhoid ja kasinus teeb töötajad rahulolematuks. Kaader muutub voolavaks, inimesed hakkavad otsima paremat.
Kasvule orienteeritud majandusmudelis ei saa aga riigitöötaja palgatase olla veduri rollis. Üldist palgatõusu peaks juhtima eksportiv majandussektor, sellele järgneks ülejäänud erasektor ja alles siis avalik sektor. Selleks et avaliku sektori töötajatel «palgaahela» lõpus kannatus ei katkeks, on neile kehtestatud muid soodustusi.
Nende töökohad on enamasti kindlamad ja näiteks ametnikele pakutakse 35 kalendripäeva puhkust. See muidugi ei tähenda, et riik peab palgatõusuga ootama, kuni ta pole enam tööandjana konkurentsivõimeline. Samuti on teatud valdkondades, näiteks kultuuris ja hariduses, riigi panus määrava tähtsusega mitte ainult sektori enda, vaid kogu ühiskonna tuleviku määramisel. See prioriteet peaks kajastuma ka palkades.
Kui vaadata konkreetsemalt, siis on selge, et ühe mõõdupuuga ministrite lisarahasoove palgatõusuks mõõta ei saa. Nii näiteks taotleb haridusministeerium lisaraha õpetajate 20-protsendiliseks palgatõusuks ja Ida-Virumaa õpetajatele 30-protsendilise lisatasu maksmiseks.
Kas ja kui palju sellest teostub, on hetkel õhus, kuid pärast möödunudkevadist õpetajate streiki on valitsusel ja riigikogul lihtsalt väga keeruline jäigalt keelduda.
Oma valitsemisala asutustes palga tõstmiseks viiendiku võrra tahab raha juurde ka kultuuriminister Lang. Kultuuritöötajad pole kunagi olnud nii tugevad survestajad nagu õpetajad. Seetõttu on nende lootused palgatõusuks kesisemad ja sõltuvad rohkem ministri oskuslikust tegutsemisest.
Hämmastavad on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri taotlused. Ühel oma ametnike ja teisel maavalitsuste ametnike palgatõusuks. Ilmselt tuleb põllumajandusministeeriumi töötajatel siiski veel veidi järjekorras oodata.
Regionaalministril oleks kergem oma eelarvesoove kaitsta, kui maavalitsuste ülesanded ja funktsioonid senisest selgemaks muutuksid – arutelu nende vajalikkusest sellisel kujul pole sündinud tühjalt kohalt.
Siseministeerium küsib aga palgatõusu hoopiski kõigile, nii ametnikele kui ka päästjatele, politseinikele ja piirivalvuritele. Tõenäoliselt tuleb minister Vaheril läbirääkimiste edenedes prioriteedid selgemaks mõelda.
Riigieelarve ametlikud arutelud on algamas, kuid võimalus, et kellegi eelarvesoovid sajaprotsendiliselt täituksid, praktiliselt puudub. Riigieelarve maht jääb tuleval aastal tänavusega võrreldes pea samaks.
See tähendab, et saame näha ka neid ministreid, kes teise valdkonna ees peavad taganema. Samuti näitab eelarve kätte jõujooned erakondade vahel, mille taustal minnakse vastu tuleva aasta kohalikele valimistele.