Kremli tulutud katsed reklaamida maailmale Venemaa väärtusi ja voorusi. Venemaa püüab näidata maailmale oma «pehmet jõudu», kuid üsna tulutult, sest see ei huvita ei läänt ega ida, leiab Moskva ajakirjanik Jüri Maloverjan.
Jüri Maloverjan: olematu kvaliteediga olematu toode
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa reputatsioon ja maine on tegelikust olukorrast meie riigis palju halvemad,» kurdab hiljutises intervjuus Konstantin Kossatšov, kõrge ametnik, kelle ülesandeks on selle maine parandamine. Tuleb tuttav ette. Mitte veel «õelutsev kodanlik propaganda», kuid mõte on sama.
Selle nädala kahel esimesel päeval istusid Moskvas koos Kossatšovi juhitud Rossotrudnitšestvo föderaalse agentuuri välisesinduste töötajad ning arutasid, kuidas saab Venemaa oma «pehmet jõudu» maailmale paremini näidata. Neist inimestest oleks lausa kahju olnud, kuid nad poleks endale ise seda ülesannet teadlikult valinud.
Moskva räägib viimasel ajal üha rohkem «pehme jõu» ehk oma maine, väärtuste ja eluviisi propageerimisest maailmas. Idee pole iseenesest paha. Igatahes näeb reklaam jõuga pealesurumisest parem välja.
Paraku ei ole Venemaal neid väärtusi ja voorusi, mida ta saaks edukalt propageerida. See muidugi ei tähenda, et Venemaal pole üldse midagi head ja huvitavat. Mõistagi, on küll. Kuid Vene kõrgkultuur ei vaja ametivõimude korraldatud reklaami.
Samas tänapäeva väärtuste ja eluviisiga on olukord nutune.
«Pehme jõu» olemasolu eeldab teadagi seda, et riik elab niimoodi, et teised tahavad seda järele teha. Venemaal on aga elukorraldus selline, et see ei huvita eeskujuna ei läänt ega ida.
Vaesemate riikide jaoks pole Venemaa poolautoritaarne, näiliselt tugeva, kuid tegelikult nõrga keskvõimuga korrumpeerunud dekoratiivne demokraatia mingi uudis. Neil on oma kogemustki selles vallas küllaga. Pigem on praegusaja Venemaa ise siin õppust võtnud mitte vaid omaenda ajaloost, aga ka näiteks Egiptuse või Süüria vaikivate aastate kogemusest.
Lääs aga ei usu Moskva juttu praegusest riigikorrast kui alles noorest, omapärasest, kuid ikkagi täieõiguslikust demokraatiast, sest ta on esiteks igasuguseid «tõelisi rahvademokraatiaid» küllaga näinud, teiseks aga eelistab uskuda oma silmi.
Kossatšov kurdab, et lääne suhtumine Venemaasse on ebaobjektiivne, siit ka see inetu pilt temast lääne meedias. Sama loogikat kasutas varem ka president Vladimir Putin: et kui välisajakirjanikud oleksid Venemaa suhtes objektiivsemad olnud, oleks ka pilt harmooniline ja ilus.
Tuleb vaid neile ja nende lugejaskonnale/vaatajaskonnale rohkem sobivat teavet anda. Millega Rossotrudnitšestvo või Russia Today taolised massiteabevahendid ka tegelevad.
Asi on selles, et üsna paljud Venemaal töötavad ajakirjanikud tegelikult tunnevad seda maad üpris hästi. Liigagi hästi. Kodumaal vene keelt, kultuuri ja ajalugu õppinud, aastaid siin töötanud jne. Ja vaba ajakirjanduse esindajatel on, jah, see viga küljes: nad muutuvad mõneti erapoolikuks nende suhtes, kes neile – järelikult ka nende lugejaskonnale – näkku valetavad.
Välisajakirjanik näeb oma silmaga, kuidas kohtunik vilistab seadusele ja langetab poliitiliselt õige otsuse, politsei piinab, varastab ja pakub katust, võimukandjad võltsivad valimisi jne.
Seejuures kõrgeimad võimulolijad seletavad intervjuudes ja sõnavõttudes, et Vene kohus on aus ja sõltumatu, et politseireform on edukalt läbi viidud, valimised olla USA omadest puhtamad, telekanalid otsustavad ise, kuidas ja keda uudistes näidata, «Magnitski nimekiri» on aga jõhker sekkumine Vene siseasjadesse.
Tulemuseks on mõistagi «ebaobjektiivsus» ja «maine kahjustamine».
Jah, välisajakirjanikud kirjutavad ehk vähevõitu näiteks sellest, kui suurepärased laste mänguväljakud on igas Moskva hoovis üles pandud. «Elu muutub Venemaal üha paremaks: Moskva mänguväljakud on viimase peal ja pea igal ametnikul oma paleesuurune villa.» – kas pole palju objektiivsem?
Kossatšov ja teised kurdavad ka seda, et Hiinat koheldavat maailmas palju paremini kui Venemaad. Ei kritiseerita nii palju poliitiliste vabaduste ja siseolukorra teemadel.
Tegelikult kritiseeritakse küll, samas Hiina on alati olnud maailm omaette. Moskva käitumises võib aga aastate vältel märgata geopoliitilise skisofreenia tunnuseid: ta väidab korraga, et on Euroopa lahutamatu osa, et on küll Euroopa, kuid mitte päris, ja et ta on hoopis omaette tsivilisatsioon. Seesama Kossatšov on aastaid ENPA Vene delegatsiooni eesotsas istunud ning Venemaad Euroopa Nõukogus Euroopa ees kaitsnud.
Üks Eestiski tuntud tegelane, Vene poliittehnoloog Modest Kolerov ütles hiljuti minu küsimusele vastates, et oma «pehme jõud» saab Venemaa (esialgu) projitseerida vaid neile riikidele, kus eliit räägib ikka veel vene keelt. Selline seisukoht tundub realistlikumana: Kesk-Aasia endised liiduvabariigid, Armeenia ja Valgevene ongi praegu Venemaa loomulik mõjusfäär, pluss teatud määral Ukraina ja Moldova.
Ka paljud välispoliitikaga ja Venemaa «maine parandamisega» tegelejad saavad kahtlemata aru, et nende levitatav teave ja nende aruanded on suunatud vaid venelastele endile ja nende töö tellijatele.
Samas tundub, et tellijad, kelleks on Venemaal valitsev grupp seltsimehi Putiniga eesotsas, usuvad enam-vähem siiralt, et tuim vastupropaganda ja olematu toote olematu kvaliteedi reklaamimine toimid tänapäeva avatud maailmas sama hästi kui tol ajal, kui nad KGB koolides õppisid.
Nõnda ongi Rossotrudnitšestvo oma keskusi ja esindusi avanud juba 76 riigis Tšiilist Norrani, kus ajab Venemaa «objektiivse maine» asja. Rossotrudnitšestvo aastaeelarve on Venemaa mõistes küll pisike 60 miljonit dollarit. Umbes üks Roman Abramovitši luksusjahtidest.
Kuid sama asja ajavad ju välisministeerium, veel paar-kolm föderaalset ametkonda, Russia Today, raadiojaam Golos Rossii, riigitelekanalite satelliitversioonid. See kõik maksab juba üpris palju.
Enamikule välismaa auditooriumist on nende investeeringute tulemuslikkus täiesti selge.
Vähestele ülejäänutele tahaks edastada hoiatuse omavoliliselt paigaldatud reklaami eest, mida kuuleb iga moskvalane hommikul metrooga tööle sõites: «Lugupeetud kodanikud, olge valvsad. Selline reklaam võib sisaldada sihilikult eksitavat informatsiooni.»
Autor on BBC Vene talituse korrespondent